Tore on olla tagasi, hea meel on olla jälle siin ning kõige parem kõige selle juures on see, mis tuleb kirjutamise käigus enda seest. Ootamatult on talvest saanud kevad, kevadest suvi ning nii nagu suvi on looduse, lootuste ja uute ideede tärkamise aeg, nii on ka aeg jälle üle väga pika vaheaja peletada natuke vaimupimedust!
Nagu ikka, nii on ka see järgnev tekst, mis siin lahti rullub, oma tagamõttega ning kindla sisulise õppetunniga. Soovin head lugemist, mõnusaid hetki lugemiseks ning hiljem lugetu üle järele mõtisklemiseks! Ootan Teilt tagasisidet, mõtteid, arvamusi ning mõttevahetust! Aga nüüd kiirelt-kärmelt põhilise juurde ning siit ta tuleb - fanfaarid kõlavad, eesriie tõuseb ning ta astubki prožektorisärasse Teie ette.
Alalõpmata me tormame läbi elu nagu perud hobused mässumeelselt galopeerides ning seda hetkeni, kui ühtäkki käime käntsaki heleda kisaga ninali maha ning lendame omadega uperkuuti. Just sageli nii me tunnemegi end selles kuramuse tšempionlikku võitlusvaimu õhutavas elusprindis. Me katsume järeleandmatult üksteist saavutatavas tippkiiruses ning rekordites purustada ja üle lüüa ning siis uuesti purustada ja üle lüüa.
Kuid vahel on hea, et elu meile jala ette paneb. Mulle vähemalt meeldib see ja just ühe väärtusliku omaduse pärast – see sunnib meid hetkeks aega maha võtma ja paigale tarduma ning omamoodi isegi seda hetke nautima, sest tavaliselt meil on liiga kiire, et üldse endaga toimuvale tähelepanu suunata. Selline hetk, kui see kord kätte jõuab, sunnib meid õppima hindama käesolevat hetke ning lõpetama unistamise sellest, et tõeline elu, mida me igatseme, on väljaspool seda hetke – kuskil eemal. Me käsime sunniviisiliselt päevast päeva enda ratsionaalsusel vaikida, et võiksime lasta emotsioonide tulval rääkida ning kinnitada meile iseendale oma haiglaslikus meelevalduses, et kohalpüsimine ei saa ju tähendada edasiminekut. Aga sageli just suurimad kiirused saavutataksegi siis, kui ollakse pikemat aega ühe kohapeal oldud ning loodud eeldused uuteks võitudeks ning triumfideks.
Kuid kahjuks enamik meist elab ühe osana hallist, üksluisest inimmassist, kes sööb, seedib ja kugistab alla kõik informatsiooni, mis neile edastatakse nagu maitsva piduroa delikatesse. Seda kõike ilma selleta, et hetkeks isegi mõtleks, et kas see, mida meile räägitakse, näidatakse, presenteeritakse ning uskuma pannakse, on ikka see, mille nimel ja mille suunas me sooviksime iga päev oma niigi piiratud ajaga elust rühkida. Pidage meeles, et ei saa lõputult kihutada, joosta ja kapata nagu pöörane hobu, sest üks hetk lihtsalt saab energia otsa. Lõpeb kütus – see, mis meid liikuvuses on hoidnud ja hoidma peaks.
Ma olen tabanud ennast üksjagu kordi mõttelt, et mul on hetkel hirmus kiire selleks, et rääkida mõni sõna juttu oma sõpradega, pühendada üks hetk kõige kallimatele või teha stopp ning olla mõnigi viiv selles eluvõidujooksus ainult enda päralt ning enda oma – kuulumata mitte kellelegi peale iseenda. Vahel me justkui tahaks peatuda, jääda paigale, tõmmata hetkeks hinge, kuid miskisugune vajadus taob tagantpoolt ikka lakkamatult jalaga tagumikku – vajadus olla alati kuskile teel.
Kuid suurim õnn ei seisne mitte kuskile teel olemises, vaid selle teekonna nautimises, mida mööda me käime ning KELLEGA koos me seda käime. Olles ihuüksi ning kõigist teistest irdunud, ei saa me ju olla KELLEGAGI koos ega jagada seda õnne, mida me kogeme ja sellest kõigest ammutame. Ma ei tahaks uskuda, et üksiolek kellegi omaette elueesmärkidest oleks.
Oma teekonda kuskile ihaldatud suunas ning mööda väljavalitud marsruuti tuleb niivõrd hoolega ning hingestatult nautida, et sa mäletad ka hulga aja möödudes iga viimset kui ruutsentimeetrit sellest mahakäidud rajast ning selle iga pisematki detaili. See just muudabki Su teelolemise ainulaadseks – unikaalseks rännakuks, millist mitte keegi teine siin maailmas ega mitte iial ei läbi.
Ent õnneks kajab ikka mu vahel kuskilt kuklasopist ennastkehtestav hääl, mis käsib käigu välja tõmmata ning võtta aega enda ning oma lähedaste – nende kõige olulisemate ja kallimate – inimeste jaoks. Me võime olla iga paganama sekund kuskile ruttamas, kuid lõppkokkuvõttes pole see ju mitte midagi väärt, kui meil pole kedagi, kellega seda kõike jagada. Varsti pärast sellist marulist ennastohverdavat ja –salgavat rassimist pole meil enam iseennastki. Me kaotame sellises armutus ning halastamatus rüsinas võime endale aru anda, et mida me tegelikult tahame, kuhu me teel oleme ja kas see, mille poole me püüdleme, on ikka see, mida me ka päriselt soovime? Või on see äkki kellegi poolt meile hoopealt ettesöödetud fantoomunistus või nende täitumata eluideaal? Meil pole ju aega selle üle juurelda, aga mis siis kui ühtäkki nii ongi? Kes naudib suuri kiiruseid läbi elu kulgedes, siis sellele soovin ainult taganttuult ning neile, kes soovivad elada oma elu vastavalt oma eluideaalile, siis neile ütleks: „CARPE DIEM – nautige hetke/päeva“.
Kui Te juba seda mu mõttejutustust loete, siis võtke lisaks selle loo läbi lugemisele ka mõni hetk aega ning otsige telefoniraamatust või kuskilt mujalt kontaktandmete varasalvest välja ühe Teie jaoks äärmiselt olulise inimese kontaktinfo. Saatke talle kas või lühike sõnum või tehke üks kiire kõne ja öelge talle, et Te olete tänulik talle selle eest, et ta Teil olemas on. Seda hoolimata sellest, et Te ei pühenda talle nii palju aega kui võiks ning kuigi Te elutempo on maruline, siis noil hetkedeil, mis viidate Temaga, võiks aeg seiskuda.
Ma olen õppinud seda, et kui iganestahes kiire meil ka poleks, siis ühe asja pealt elus kokku ei saa hoida ning selleks on inimsuhted – neid tuleb toita ja kasta nagu maailma kõige õrnemaid ja tähelepanelikumat hoolt vajavaid floora esindajaid. Me vajame iga päev enda kõrvale inimesi ning selleks, et meil oleks meiepoolt hinnatud inimestega täisväärtuslikud ja vastastikust rõõmu ja rahulolu pakkuvad suhted, peame neisse kogu aeg oma kallist aega ja õrna hoolt investeerima. Muidu saavad neist inimliitudest kui suhete pangakontod, mis on viimase piirini tühjaks laenatud ning kust ei ole enam sendigi eest vastuarmastust, mõistmist, kaastunnet ja nii väga igatsetud tuge saada. Mida kiiremaks muutub tempo, seda enam on vajadust pidurdada ja vajadusel ka peatuda – me ei ela õnnevaest elu mitte selle pärast, et me elust õnn puuduks, vaid seetõttu, et me ei oska peatuda, et nautida seda, mis meil on – me kõik istume tegelikult oma suurima õnnehunniku otsas, kuid ei vaevu pead langetama.
