Ainus ressurss, mida on kõigi inimeste käsutuses täpselt sama palju, on aeg (2. osa)

Mitmetes inimkäitumist ja psühholoogiat käsitletavates teostes tuuakse erinevate asjade tähtsuse ilmestamise kohta näiteks ühte katset, mis ühe ülikooli professor tegi enda poolt juhendatavatele tudengitele. Ta võttis tühja purgi, pani selle tühja laua peale seisma ning küsis tudengitelt, kas see purk on tühi. Kõik nõustusid temaga üksmeelselt. Seejärel ta võttis mitu suurt kivi ning mahutas need sellesse tühja purki, kuni ükski suur kivi enam sinna sisse ei mahtunud. Ta esitas küsimuse katse jälgijatele, et kas purk on täis ning kõik eranditult nõustusid. Selle peale aga võttis õppejõud topsitäie väiksemaid kive ning valas need purki suurte kivide vahele, kuni purk oli ääreni täis ja taas esitas sama küsimuse õpilastele. Kõik vastasid professorile, et nüüd on küll purk täis. Aga mitte professori jaoks, kes võttis topsitäie liiva ning valas liiva suurte ja väikeste kivide vahele, kuni purk oli ääreni täis. Taas lausus professor sama küsimuse kõigile jälgijatele ning vastuseks sai, et nüüd küll enam sinna purki midagi ei mahu. See pole lihtsalt võimalik. Kuid professor võttis klaasitäie vett ning valas selle suurte ja väikeste kivide ning liiva peale, kuni purk oli silmini täitunud. See toiming pani kõik vaatajad veelkord oma vastust ümber vaatama ja mõistma, et purk ei olnud veel ikka täis.

Mida see professor selle katsega saavutas, oli see, et ta suutis oma õpilastele selgeks teha, et kui Sa täidad tühja purgi esmalt vee, väikeste kivide ja liivaga, siis ei mahu suured kivid enam sinna sisse. Seetõttu on äärmiselt oluline täita purk esmalt suurte kividega ning alles seejärel erinevate väiksema fraktsiooniga materjalidega. Suured kivid esindavad elu kõige olulisemaid aspekte (perekond, sõbrad ja lähedased, kodu, esmatähtsad materiaalsed asjad, vaba aeg jms). Väiksemad kivid, liiv ning vesi iseloomustavad väiksemaid ja vähemtähtsaid eluaspekte (uhked ja kallid riided, aksessuaarid, esinduslik auto, kallites söögikohtades einestamine, ametinimetus, positsioon ühiskonnas jms). Purk esindab aga meie elu, kuhu sisse kõik see täitematerjal peab mahtuma. Kui me ei täida oma purki esmalt kõige tähtsamaga, siis täidavad selle sisu vähetähtsad ja mitteprimaarsed asjad ning kõige tähtsama jaoks ei jäägi ruumi. Kuid mina laiendaks veel selle professori käsitlust ja ütlen omalt poolt, et kui esmalt purki panna kõige suuremad kivid, siis peab jälgima kindlasti seda, et ükski kivi poleks teistest väga palju suurem, sest muidu ei pruugi ka kõik kõige suuremad kivid purki ära mahtuda.

Üks võimalus illustratiivselt kujutada oma elu tasakaalu erinevate eluvaldkondade lõikes, on joonistada oma eluratas Selleks on Sul abivahenditena vaja vaid pliiatsit ja paberit. Joonista esmalt paberile rist ning seejärel kirjuta joonte otstesse järgmised eluvaldkonnad (SUHTED, TÖÖ, MATERIAALSED ASJAD ja VABA AEG). Nüüd kirjuta igale poolikule joonele numbrid 1-5. Nii nüüd on eeltöö tehtud ja tuleb asuda mõttetöö juurde.

Palun hinda iga oma eelnimetatud eluvaldkonda viiepalli süsteemis ja märgi enda poolt antud vastused eelnevalt joonistatud joonetele õige arvulise väärtuse juurde. Nüüd tuleb Sul ühendada need 4 punkti omavahel ja sellest joonistubki välja Su eluratas. Nagu me kõik teame, siis selleks, et ratas hästi veereks, peab ta olema võimalikult ümmargune ja ühtlane. Nüüd kui Sa oma eluratast vaatad, siis näed, millis(t)ele valdkonna(dade)le on vaja rohkem tähelepanu pöörata, et Sa oma eluratta veelgi paremini veerema saaksid ning see senisest veelgi suurema hoo üles saaks Kui Su eluratas on aga juba kena ümmargune ja ühtlane, siis valitseb Su elus tasakaal, kuid siis tuleks vaadata, et ehk oleks võimalik veel kõiki oma eluvaldkondi ühtaselt edasi arendada, et saaks neile anda senisest kõrgema hinde.  

Nüüd kirjutaks siinkohal aga natuke julgusest ning julge olemisest. Mulle meedib siinkohal tuua sageli näidet akrobaadist, kes kõnnib peenikesel puittalal. Igaüks meist võib siinkohal kujutada ette ennast selle akrobaadina, kes astub peenikesele puittalale, mis on kinnitatud kahe posti vahele, ning kelle eesmärgiks on jõuda ühelt poolt teisele. Kui see peenike puittala on maapinnast 10 cm kõrgusel, siis suudab meist enamik jõuda edukalt ühelt poolt teisele, sest see kõrgus ei tekita meis hirmu ega pane meid mõtlema võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Tõstame nüüd aga selle peenikese puittala 50 cm peale. Ka see kõrgus on kindlasti veel selline, kus enamik meist julgeb selle kattumuse ette võtta ning aktsepteerida võimalikke mitteooruspäraseid tagajärgi. Aga mida kõrgemale me selle peenikese puittala tõstame, seda suuremaks läheb hirm ning võimalik kaotus (all pole ühtegi turvavõrku, mis Teid kinni püüaks) alla kukkumise korral, mis võib päädida Teie tõsiste vigastuste või kõige fataalsemate tagajärgedega.

Ka elus on nii, et enamik meist suudab võtta vastutuse, olla julge, eesrindlik ning osavõtlik siis, kui panused on väiksed ja kukkumisoht väike. Kuid paratamatult on nii, et isegi siis, kui ülesanne jääb samaks (kõndida üle peenikese puittala ühelt poolt teisele), ent risk suureneb ning võimalik kahju muutub selliseks, mida me ei suuda aktsepteerida (kukume alla peenikeselt puittalalt suurelt kõrguselt), siis me tardume, jääme paigale ning keelduma võtmast riske. Siinkohal võib tuua loendamatuid näiteks, kuid võtke näiteks kas igasugune äriettevõte, mille tegevusmaht kasvab, perekond, mille liikmete arv suureneb, igasugune tegevus avalikkuse ees, kui Teid jälgib väga palju silmapaare jne. Lihtne on sellises olukorras teist hukka mõista, kuid kui me ise ei ole samasuguses olukorras (sellisel kõrgusel) olnud, siis me tegelikult ei tea, kuidas me ise sellises olukorras hakkama saaks ning kas me oleks ikka edukamad või mitte.

Oma kirjutise kahes viimases lõigus selgitan Teile, miks ma võrdlen inimsuhteid pangaautomaadiga ning mille pärast ma seda analoogi kasutan oma elus enda ja teiste vaheliste suhete analüüsimiseks. Nagu meile kõigile on teada, siis pangaautomaadist on võimalik ainult sellisel juhul raha välja võtta, kui see on enne arveldusarvele kantud või sisse makstud. Kuid kui juurdemakseid oma arveldusarvele ei tehta, siis pole võimalik ka pangaautomaadist raha välja võtta. Sellisel juhul pole mõtet süüdistada selles pangaautomaati ning mitte ka pangaautomaadi omanikku, vaid tuleb ise võtta vasstutus.

Sama põhimõte kehtib ka inimsuhetele puhul. Vähemalt minu jaoks. Ma võtan igat suhet kui pangaautomaati, kust toimuvad väljamaksed ja kuhu tehakse sissemakseid. Kui nüüd mingis suhtes lähevad paigast ära suhte poolte poolt tehtavad sisse- ja väljamaksed, siis on selge see, et üks pool hakkab kannatama ning üks pool hakkab teist ärakasutama. Seetõttu on vajalik elus oma suhteid teistega analüüsida, et saada aru, kas sellesse suhtesse ehk pangaautomaati toimuvad sisse- ja väljamaksed on tasakaalus või mitte. Kui mingil perioodil teha rohkem sissemakseid kui väljamakseid, siis koguneb ressurss, mida hiljem on võimalik ära kasutada väljamakseteks. Kuid kui seda ei toimu, siis ärge imestage, kui ühel hetkel on pangaautomaadil kiri: „Puuduvad rahalised vahendid väljamakse tegemiseks, palun võtke oma pangakaart. Kena päeva!

Jääge heaks

Teie Priit 

Ainus ressurss, mida on kõigi inimeste käsutuses täpselt sama palju, on aeg (1. osa)

Aastaid tagasi kirjutasin üsna sageli erinevatel ennast huvitavatel teemadel ning jagasin oma mõtteid, vaatenurki, ideid ning teemakäsitlusi teistega kirjasõna vahendusel. Vahepealsetel aastatel pole ma seda aga enam teinud. Olen tegelenud väga palju enese kasvatamise ja arendamisega ning katsunud paljud küsimused ja teemad esmalt enda jaoks selgeks mõelda, kui neist teistele kirjutada.

Mis aga pani mind seda mõttearendust kirjutama? Üheks põhjuseks kindlasti see, mida olen enese jaoks avastanud vahepealsel ajal ning see, kuhu olen oma sisemise kasvamisega jõudnud ning usun, et mul on mida jagada. Kindlasti üheks ajendiks oli ka see, et olen võtnud natukeseks aja maha, et inventeerida oma elu, jõuda selgusele, kus ma omadega olen, mida mu elu hetkel sisaldab ning paika panna edasine kasvuplaan oma sisemiseks arenguks ning kaardistada oma eesmärgid edaspidiseks, et liiguksin järjepidevalt, distsiplineeritult ning mõtestatult nende suunas.

Selle kõige käigus olen pidanud revideerima ka oma inimsuhted ja sotsiaalse lävimise ning üle vaatama, millised inimesed olen oma ellu lubanud. Olen välja sõelunud inimesed, kes tegelikult ei vääri kohta minu elus ning üle vaadanud selle, kui palju mingi inimene mu ajast ja tähelepanust siiani saanud on ja kui palju tegelikult väärt on. Ehk see on liialt otsekoheselt või robustselt öeldud, kuid olen loobunud osadest inimestest ja ehk ballastist, mida olen endaga kaasas kandnud ning mis on mind tegelikult hoopis tagasi hoidnud. See on põhjustanud seda, et ma pole ehk vahel suutnud nii kiirelt edasi liikuda, kui oleks soovinud ning teisalt ka seda, et ma olen kulutanud oma väärtuslikust ajast osa nendele inimestele, selle asemel, et pühenduda see kõige limiteeritum ressurss inimese elus – aeg – nendele, kes seda enam vääriksid.

Olen proovinud oma elu jooksul lähtuda inimsuhete puhul põhimõttest, et „Less is more“. Ma väga valin inimesi, keda ma oma ellu luban. Ma mõtlesn siinkohal selle all seda,  keda ma TÕELISELT oma ellu ikka luban. Aga sissepääs nö mu siseringi pole kerge ning mulle meeldib ütlus, et vahel ei ehitata müüre selleks, et inimesi eemal hoida, vaid selleks, et näha, kes hoolib piisavalt, et need maha lõhkuda. Kas ma nüüd just teadlikult müüre enda ümber ehitan, kuid nö siseringi kuulumine tuleb välja teenida ja vahel selleks ka natukene „vasarale“ tööd anda, et mõned takitused maha lammutada.

Mitu aastat tagasi õpetas mulle üks edukas ettevõtja, keda pean endale väga lähedaseks inimeseks ning enda üheks peamiseks mentoriks ärivaldkonnas, kasutama kella põhist lähenemist ärile. Ma olen selle mõttekäigu kasutusele võtnud ka inimsuhete mõtestamiseks ja oma ajakasutuse analüüsimiseks. Ta õpetas mulle seda lähenemist olukorras, kus arutasin temaga kulude struktuuri ning olin välja toonud, kui suure osatähtsuse mingi kulu kogukuludest moodustab, et tajuda iga kululiigi tähtsust ning anda neile mingi hoomatavam mõõde ja tähtsus. Ta avardas mu senist lähenemist sellele temaatikale tuues sisse kella põhise lähenemise. Ta lasi mul joonistada kella ning sellel ära märkida tööpäeva algus- ja lõpuaja. Ning seejärel lasi ta mul iga kululiigi protsentuaalse osatähtsuse ära korrutada tööpäeva pikkusega ning tulemuseks sain aja, mis kulub tööpäevast iga kululiigi tagasi teenimisele. Pärast seda, kui olin ära märkinud kellale ajalise pikkuse, mis kulub iga kululiigi tagasi teenimisele, siis ta ütles mulle, et vaata nüüd seda, et tööpäeva lõppu jääb see osa, kui teenitakse ettevõtte omanikule kas kasumit või kahjumit. Mida suurem on ettevõtte omanikule teenitava kasumi osa ajaliselt tööpäeva pikkusest, seda kasulikum on ta tavaliselt kõigile pooltele. Kerge on olla hea inimene, kui ettevõttel läheb hästi. Kuid ei ole võimalik teha raskseid otsuseid ning seeläbi inimestele meeldida. Ma olen proovinud võimalikult palju oma elus lähtuda põhimõttest, et tee seda, mis on õige ja vajalik, mitte populaarne.

Olen näinud väga lähedalt rohkem kui 2 aasta pikkust kriisi piimandussektoris, mil sageli hea inimene olemine tähendas seda, et polnud vaja olla halb. Ma võisin küll tahta võimaldada rohkemat, kuid see polnud lihtsalt võimalik, sest vaja oli see üliraske aeg üle elada. Aga seda enam on oluline sellist lähenemist viljeleda ning endas tegevuses kasutada. Ning mitte ainult halbadel aegadel vaid ka headel aegadel, sest headel aegadel kogutud ressursid aitavad raskeid aegu paremini, edukamalt ning vähem valutult üle elada.

Miks ma tõin siinkohal sisse inimsuhete teemasse sellise kuluanalüüsi ning äriökonoomilise lähenemise on see, et ma kasutan sellist kella põhist lähenemist ka inimsuhete ning oma isikliku aja kasutamise analüüsimiseks. Aeg ajalt kujutan ma oma vaimusilmas ette kella ning katsun sellele ära jagada erinevad tegevused ja määratleda, kui palju aega nad minu päevast võtavad. Seda samasugust lähenemist tasub kasutada ka selle analüüsimiseks, kui palju Sa mingile inimesele oma päevast kasutad ja mina seda ka teen. Kui Te pole neile teemadele seni nii mõelnud, siis soovitan seda teha, sest need avastused, mis Te selle käigus teete, võivad olla päris silmiavavad ja ehk isegi pehmelt öeldes šokeerivad. Mind on see lähenemine väga palju aidanud ning hõlbustanud inimsuhetele ja erinevatele tegevustele kulutatava aja analüüsimist.

Mul on veel mitmeid mõtteid ja teemakäsitlusi, mida soovin Teiega jagada, kuid ma ei soovi, et see kirjutis oleks liiga pikk, mis ma korraga Teile lugemiseks avaldan. Ning kuna kindlasti osadel Teist tekkis seda mõttevälgatust lugedes mitmeid küsimusi ja järelemõtlemist vajavaid teemasid, siis soovin, et Teil oleks aega selle peale mõelda enne selle loometöö teise poole lugemist. Seetõttu avaldan teise osa sellest kirjatööst hiljemalt lähipäevail ning saate selle lõpuni lugeda.

Kindlasti andke mulle teada oma mõtetest, emotsioonidest ja arvamusest selle kirjatöö osas ning kõik soovitused järgmiste teemakäsitluste osas on väga oodatud. Ei oska küll öelda, millal taas kirjutan midagi avaldamiseks ning kas tuleb seda oodata sama kaua kui seda loometööd, võib olla vähem, võib olla kauem, kuid mida rohkem on ideid edaspidiseks, seda enam on põhjust midagi luua.  

Jääge heaks

Teie Priit 

Algus- ja lõpp-punkti mahamärkimine ei tähenda veel kohalejõudmist

Liigume sammudes edasi ning mida kaugemale jõuame, seda kiiremini edasi tõttame ning seda ebamäärasemaks läheb sageli teadmine võimalikust sihtkohast, kuhu soovime välja jõuda. Kui saabub aga ükskord kainestav ja ülesraputav hetk, et tuleks paika panna oma praegune asukoht teadasaamaks, kus me siis lõpuks ikkagi oleme, selgub ühtäkki, et pole midagi mille järgi seda positsioneerida. Me oleme omadega punktis, kust tagasi minna ei soovi aga edasiminekuks vajalik teadmine ka puudub.  

Hirmsat moodi rabaks edasi tööd selle nimel, et jõuda kordki vikerkaare lõppu, kus kõik unistused täituma peaksid aga ei tea, milline peaks olema see meie vikerkaar seal kõrge taevalaotuse all. Kui me aga ise ei tea, siis küsiks äkki abi kellegi käest, kes teab? Aga ümberringi pole ju kedagi. Vähe sellest, et ei tea, kus oleme praegu ega kuhu tahame välja jõuda pole ka inimesi, kes sellesse määramatust täis olukoda aitaks selgust ja teadmist luua. Me ju arvasime, et suudame kohale jõuda ainult oma jõu ja teadmistega ning jätsime kõik teised maha.

See tundub küll halenaljakas, komöödialikult lõkerdamaajav olukord, kuid just sellises seisus paljud inimesed ongi. Üha rohkem rabelemine, rügamine ja tööd teha rühmamine pole võrdelises seosed edukusega. Mida kaugemale ulatub silmapiir, seda suuremaks muutub selgusetus seal silmapiiri varjus ootavast. Kuid seda olulisemaks muutub eneseteadvus just sellest, et mitte ainult kus me täna oleme, vaid ka kes me täna oleme. Ning üha tähendusrikkamat ja kriitilisema tähtsusega rolli hakkavad selles olukorras etendama need inimesed, kes peaks aitama luua selgust ja teadmist. Nemad on oluline osa meie minapildist ja olemusest.

Siht peab olema silme ees ja eksisteerima visioon sellest, kuhu soovime välja jõuda. Kuid mitte iga tee ei vii selleni. Selleks, et valida õiget alguspunkti, teekonda, edasiliikumise kiirust ja suunda, on vaja pühendada aega eneses selgusele saamisele ning enese tundmaõppimisele. Kõige olulisem komponent selles võrrandis on aga inimesed. Eriti need mõned võtmetähtsusega ja olulist rolli etendavad kaasteelised. Nad ei ole mitte taak me turjal ega koormav kandam. Vaid need inimesed, kes aitavad meid edasi ja suurendavad me õnnestumise tõenäosust. Algus- ja lõpp-punkti maha märkimine ei tähenda veel kohalejõudmist, vaid lihtsalt tõdemist sellest, et me teame, kust kuhu me peaksime jõudma.  

Kui on parasjagu hetked, mil on võimalik aupaistes hiilata ja saada endale prožektorisära, siis sageli jäetakse need inimesed tunnustamata ja nende panust ei tõsteta esile, kes meiega koos seda teed käivad. Küll aga kui kõik pöördub, jagatakse läbikukkumist, tröösti ja mitteõnnestumist nende peale, et vastutust hajutada ja tulemuste mittesaavutamise muret pisendada.

Inimeste jaoks, kes on meiega nii heas kui halvas ning on koos meiega läbi käinud keerulisi eluetappe, kust enamik teisi oleks meid hüljanud, ei tohi unustada, kui prožektorid süttivad tunnustuseks ja hakkab mängima pasunakoor. Ka nemad väärivad seda võidutunnet ja sisemist rahulolu, kui õnnestumiste üle võib võidumehelikult rusikad taeva poole tõsta.  

Viga on viga teha, kuid viga on ka viga vältida

Me kõik üldiselt sooviksime hea meelega vältida vigu, valesid otsuseid, halbu valikuid ning tulemusteni mitteviivaid tegusid. Kuid me kõik anname samas endale aru, et selleks, et teha tulemuslikke otsuseid, õigeid valikuid, läbimõeldud ja edukaid valikuid ning võimalikult vähe vigu, vajame kogemusi.

Mis asi on aga kogemus? Tehtud viga? Jah, tõsi mis tõsi, tehtud viga on väärtuslik õppetund, kui me ise oleme valmis seda oma õppimiseks ja edasiarendamiseks ära kasutama. Kas vale otsus on kogemusteläte tulevikuks? Järjekordselt õige vastus on jaa. Või kas hoopis millegi tegemata jätmine on äkki väärtuslikuks õppetunniks? Just nimelt on! Vahel meie suurimad apsakad elus ongi need teod, mida me pole teha julgenud. Aga ärgem muidugi seejuures unustagem, et kogemus on ka kõik see, mis meie jaoks positiivse tulemusega lõppeb. Kogemuste saamiseks ei ole kohustuslik ühelt vale otsuse kivilt teisele tammuda selleks, et jõuda teisele poole kogenematuse jõge, kuid ühtki otseteed ka sinna pole!

Aga kui me vajame õigete otsuste tegemiseks kogemusi, siis kas me mitte ei peaks veelgi rohkem ja julgemalt ette võtma, veelgi suuremas kogemuses oma ellu tooma kaalutletud riske ning proovima ellu viia tegevusi, mis ei pruugi olla koheselt edukad? Siinkohal ei ole õigeid ega valesid vastuseid ning enda edu retsepti koostisosad peab igaüks ise kokku segama. Kuid üks võtmetähtsusega komponente on kindlasti selles väärtuslikud, õpetlikud, edasiviivad ja arendavad kogemused.

Kui edukaks saamine nõuab valesid valikuid, läbikukkumisi, ebaõnnestumisi ja nurjumisi, miks siis lasta kõik need väärtuslikud eluõppetunnid kellelgi teisel omandada? Muidugi me ei peaks ega jõuagi ise kogu maailma vigu läbi teha, ent teadmine edasiviivate õppetumdide vajalikkusest peaks andma meile julgust neist mõnedki läbi kogeda. Targad inimesed on need, kes oskavad õppida teiste vigadest, kuid eelkõige ikkagi enda omadest. Aga minu meelest on rumalaist rumalam jätta nii palju elus tegemata kartes palehigis isegi väiksemaid eksimusi, valesid otsuseid ning sellega kaasnevat teiste halvakspanu ja satiiri.

Targasti ning läbimõeldult võetud riskide koguhulk kindlasti suurendab meie edu saavutamise tõenäosust, kuid kallid inimesed, meie ei tohi ära unustada, et ainuüksi üks väga vale ja läbmõtlemata otsus võib omada fataalseid tagajärgi. Aga see ei tohiks olla piduriks, mis ei lase meil elurajal endale väärilise tempoga liikuda. Ning me ei tohi jääda ainult vaatama tahavaatepeeglisse, sest sealt näeb ainult möödunud teekonda, ent meie ees seisev elamata elu on teisel pool tahavaatepeeglit – jah, just kõik see, mis paistab esiklaasist. Seistes näoga mineviku poole, seisame seljaga tuleviku poole, nagu on üks tark mees kunagi lausunud.

Vihmavarju pole vaja päikse eest kaitseks

See on imeline, lausa maagiline tunne, kui me suudame korda saata midagi sellist, mis esialgu meie jaoks tundus saavutamatu, suisa ületamatu ning kättevõitmatu. Walt Disney on tabavalt öelnud, et pole olemas võimatuid unistusi, vaid see on meie endi piiratud ettekujutus võimalikkusest, mis meid tagasi hoiab.

Enamik suuri unistusi ja eesmärke ei täitu ainult meie endi jõul, vaid selleks on vaja ka teiste meid toetatavate, abistavate ning julgustavate lähedaste toetust. On võrratu tunne, eriti tänapäeva vingel digiajastul omada Facebookis või kuskil teises sotsiaalvõrgustikus, sadade viisi kontakte. Olla  sotsiaalselt atraktiivne ja huvipakkuv ning tunda ennast justkui mõne superstaari kombel fännide poolt armasatuna.

Aga selliste suurte unistuste ja eesmärkide elluviimisel etendavad olulisimat ning hinnatuimat rolli hoopis need vähesed inimesed, kes on me kõrval tõeliselt, kes on meile toeks mitte ainult meie kontaktilistis oleku, vaid ka reaalse kohaoleku ning abiga. Me vajame enda kõrvale neid inimesi, kes aitavad meil esialgu justkui hoomamatud unistused ja eesmärgid jagada tükkideks, etappideks ning lühemateks ja jõukohasteks vahemaadeks. Ning nii künkatipp künkatipu haaval mäetippu vallutades viib see meid ka kõige kõrgemate mäetippude võtmiseni.

On oluline omada enda kõrval inimesi, kes ei lase meil alla anda, kes annavad meile jõudu ning ulatavad abikäe kui peaksime maha langema ja soovima maas lebama jäädagi. Nad ajavad meid püsti, innustavad ning motiveerivad ja tulevad koos edasi, kohkumata tagasi ettetulevatest tagasilöökidest, saadud hoopidest ning loobumismõtteid tekitavatest ebaõnnestumistest. Need on inimesed, kes pole nõus meiega olema mitte ainult päikseliselt sillerdavatel, joviaalsetel ja rõõmu pakkuvatel päevadel, vaid ka neil hetkedel, kui me isegi tahaksime oma elufilmist põgeneda. Aga nad on nõus meiega koos jääma neisse kaadritesse ning olema ülesvõetud ka järgmistel võtetel. Nad on nõus meiega mitte ainult jagama oma vihmavarju sajuse ilma korral, vaid kui ka vaja, siis ennasohverdavalt seisma vihma käes, laskmaks meil end piisavalt koguda, et olla taas võimelised hoidma seda sama vihmavarju ning kaitsmaks neid samu inimesi, kes on meie jaoks olemas olnud.

Kõik me eludes möödub, aga need sidemed, mis luuakse neil hetkedel, neil mõõna- ja kriisiperioodidel, on need vundamendiblokid, millele rajatakse suur ja helge ühine tulevik.