Esimesed vaimupimedust peletavad tervitused Teile, blogi lugejad, üle mitme aasta! Täna tekkisid mõned mõtted, mis ei tahtnud püsida üksnes minu peas, vaid otsisid ka vormi mõnes kirjalikus väljenduses. Siin nad on ning olge head neid lugema. Ei plaani hakata püsivalt hetkel kirjutama ning ei oska lubada ka, millal võiks oodata järgmist postitust. Kuid kindlasti ei jää tänane postitus ka viimaseks, nii et pinevat ootust Teile ning loodetavasti kohtume järgmine kord märksa lühema aja järel, kui see postitus võrreldes eelmisega! Aga siin siis tulevad minu mõtted.
Me sageli
mõõdame seda, kui edukad me oleme, sellega, mis eksisteerib mateerias ning millel
on olemas füüsiline vorm. See on üks lihtsamaid viise mõõtmaks seda, et kes me
oleme ning samastamaks ennast nende asjadega. Kui mul on mingit asja 1 ja
kellelgi 2, siis järelikult olen poole kehvem. Kuid kas ikka olen? Kas tõeline
edukus peitub asjade omamises? Pigem mitte!
Kuid selge on
see, et selline materiaalses vormis väljund on sageli meie edukuse tulem. Ja
selles pole mitte midagi taunimisväärset! See tekitab hea enesetunde ning pakub
nii vaimset kui ka materiaalset rahulolu, kui on olemas eluks vajalikud asjad
ning hea, kui neid saab valida vastavalt enda eelistustele ja vajadustele. Kuid
sageli veel suuremat rahulolu ning sisemist õnne tunnen ma isiklikult siis, kui
saab midagi anda, teha midagi puhtast heast südamest ning midagi vastu
ootamata. Poetada kellelegi mõni hea sõna, aidata mõnda hädalist, lüüa kaasa
heategevuslikus tegevuses, panustada noortesse, kes on meie tulevik ning
paljudessegi muudesse tegemistesse. Neid võimalusi on kaugemalt enam, kui siia
neid kirja panna jõuaks ning nii minu kui ka Teie mõistus välja mõelda suudaks.
Kui me igaüks
suudaks anda oma väikese panuse millessegi sellisesse, et mis ei pruugi muuta
meid materiaalselt jõukamaks, kuid see-eest küll seesmiselt olemiselt ja
hingelt palju rikkamaks, tervklikumaks ning õnnelikumaks. Ning seda just
seetõttu kuna oleme andnud endast midagi lihtsalt puhtast heast südamest ja see
paneb meie sisemuse niivõrd erilisena tundma ning südame sedavõrd tempokalt
põksuma, et lausa külmajudined käivad üle kere ning pulss kiireneb sellise
kiiruseni, nagu oleks käsil mõni spordivõistlus. Sellised inimesed on
vajalikud, lausa hädavajalikud, kuna nende altruism, hingesuurus ning
pühendumus aitavad muuta meie kõigi elu palju kaunimaks, helgemaks ning
rõõmupakkuvamaks! Soovin kõigile, et me elus leiduks rohkem neid hetki, mil
mõõdame oma edukust sellega, et mida me suudame anda, mitte ainult sellega, et
mida me suudame omada! Märkagem selliseid inimesi enda ümber ning tänagem neid
kasvõi lihtsalt mõne hea ja toetava sõnaga selle eest, et mida nad nii meie,
ühiskonna kui ka kogu riigi heaks teevad!
