Liigume sammudes edasi ning mida
kaugemale jõuame, seda kiiremini edasi tõttame ning seda ebamäärasemaks läheb sageli
teadmine võimalikust sihtkohast, kuhu soovime välja jõuda. Kui saabub aga ükskord
kainestav ja ülesraputav hetk, et tuleks paika panna oma praegune asukoht teadasaamaks,
kus me siis lõpuks ikkagi oleme, selgub ühtäkki, et pole midagi mille järgi
seda positsioneerida. Me oleme omadega punktis, kust tagasi minna ei soovi aga
edasiminekuks vajalik teadmine ka puudub.
Hirmsat moodi rabaks edasi tööd
selle nimel, et jõuda kordki vikerkaare lõppu, kus kõik unistused täituma
peaksid aga ei tea, milline peaks olema see meie vikerkaar seal kõrge
taevalaotuse all. Kui me aga ise ei tea, siis küsiks äkki abi kellegi käest,
kes teab? Aga ümberringi pole ju kedagi. Vähe sellest, et ei tea, kus oleme
praegu ega kuhu tahame välja jõuda pole ka inimesi, kes sellesse määramatust
täis olukoda aitaks selgust ja teadmist luua. Me ju arvasime, et suudame kohale
jõuda ainult oma jõu ja teadmistega ning jätsime kõik teised maha.
See tundub küll halenaljakas,
komöödialikult lõkerdamaajav olukord, kuid just sellises seisus paljud inimesed
ongi. Üha rohkem rabelemine, rügamine ja tööd teha rühmamine pole võrdelises
seosed edukusega. Mida kaugemale ulatub silmapiir, seda suuremaks muutub
selgusetus seal silmapiiri varjus ootavast. Kuid seda olulisemaks muutub
eneseteadvus just sellest, et mitte ainult kus me täna oleme, vaid ka kes me
täna oleme. Ning üha tähendusrikkamat ja kriitilisema tähtsusega rolli hakkavad
selles olukorras etendama need inimesed, kes peaks aitama luua selgust ja
teadmist. Nemad on oluline osa meie minapildist ja olemusest.
Siht peab olema silme ees ja
eksisteerima visioon sellest, kuhu soovime välja jõuda. Kuid mitte iga tee ei
vii selleni. Selleks, et valida õiget alguspunkti, teekonda, edasiliikumise kiirust
ja suunda, on vaja pühendada aega eneses selgusele saamisele ning enese
tundmaõppimisele. Kõige olulisem komponent selles võrrandis on aga inimesed.
Eriti need mõned võtmetähtsusega ja olulist rolli etendavad kaasteelised. Nad ei
ole mitte taak me turjal ega koormav kandam. Vaid need inimesed, kes aitavad meid
edasi ja suurendavad me õnnestumise tõenäosust. Algus- ja lõpp-punkti maha
märkimine ei tähenda veel kohalejõudmist, vaid lihtsalt tõdemist sellest, et me
teame, kust kuhu me peaksime jõudma.
Kui on parasjagu hetked, mil on
võimalik aupaistes hiilata ja saada endale prožektorisära, siis sageli jäetakse
need inimesed tunnustamata ja nende panust ei tõsteta esile, kes meiega koos
seda teed käivad. Küll aga kui kõik pöördub, jagatakse läbikukkumist, tröösti
ja mitteõnnestumist nende peale, et vastutust hajutada ja tulemuste
mittesaavutamise muret pisendada.
Inimeste jaoks, kes on meiega nii
heas kui halvas ning on koos meiega läbi käinud keerulisi eluetappe, kust
enamik teisi oleks meid hüljanud, ei tohi unustada, kui prožektorid süttivad
tunnustuseks ja hakkab mängima pasunakoor. Ka nemad väärivad seda võidutunnet
ja sisemist rahulolu, kui õnnestumiste üle võib võidumehelikult rusikad taeva
poole tõsta.
