Virtuoossed viiulimeistrid

Mõeldes, mida järgmiseks oma blogisse üles lisada, leidsin ringi kobades oma loominguvaramus ühe jutu, mis räägib naiste rollist meeste eludes ning nende tähendusest meie jaoks. See vaimusünnitis on küll kirjutatud naistepäeva puhul naistele, kuid loodetavasti sellest ei ole väga suurt probleemi. Miks ei võiks iga päev olla kui naistepäev ning neid väärtiliselt hinnata ja meeldivalt meeles pidada? Aga eks ikka jagaga tagasisidet, andke nõu ja näpunäiteid, mis muuta ning kirjutage sellest, mis muljeid, emotsioone ja tundeid Teis need lood tekitavad. Ning võita vabalt hakata selle blogi fänniks, sest mida rohkematele inimestele see blogi meeldib ning mida enam toetust ning nõuandeid siit leian, siis seda suurem on ka motivatsioon siia uusi sissekandeid lisada ning seda blogi töös hoida. Kuigi järgnev lugulaul on mõeldud suuresti naistele, pole ka see meestele vastunäidustatud. Huvitavat lugemist!

Meeste eludes on palju asju, mille eest tänulikud olla ning mida meeletult kõrgelt hinnata, kuid kahjuks enamikke neist asjadest iseloomustab see, et neid on võimalik füüsiliselt katsuda ning nede väärtust rahaliselt mõõta. Kuid õnneks leidub ka me eludes rohkelt seda, mida ei ole võimalik materiaalselt mõõta ning kroonidesse või mõnesse muusse valuutasse ümber konverteerida. Üheks selliseks erilisemaks ning tähelepanuväärseks meeste elusid täitvaks elemendiks olete teie, naised, kes muudate meeste elud imetlusväärseteks, nauditavateks ning naudingutpakkuvateks.

Me, mehed, oleme tihti ääretult kinnised, endasse tõmbunud ning hoolitseme selle eest, et kujundada endast macho-mehe imidžit, kes ei karda kedagi ega midagi, kellel pole hirme ega kahtlusi ning viravaimaks eesmärgiks on kuu ja tähed taevast alla tuua. Me tihti kardame ennast avada, sest tunneme hirmu, et kui seda teeme, siis muutume haavatavateks ning ligipääsetavateks. Me soovime jätta distantsi enda ja teiste vahele, et võimalikult vähe inimesi lasta oma tõelise tuuma lähedale. Aga õnneks on me elus päevi, mil see hirmkõva superkangelase imagot kattev fassaad praguneb, heljub minema ja päevavalgust näeb me helgem, õrnem ning tundeküllasem pool.

Kindlasti üheks selliseks tähendusrikkaks päevaks, mis muudab meid, mehi, emotsionaalsemateks, tundelisemateks ning avatumateks, on naistepäev, kui me mõtted on suurelt jaolt suunatud õrnema soo tähtsustamiseks ning nende päeva rõõmu toomisele. See on päev, mil me oma argipäeva tormituulte kiirusega mööduvas elus peatume hetkeks, et mõtiskleda selle üle, mida Te meile tähendate, kui kallid meile olete ning kui hindamatud kaaslased Te meile me elu- ja eduteel olete. Sel päeval avaldame Teile tunnustust ja tänu selle eest, et olemas olete ning me elu kaunimaks muudate. Igalühel on oma väljendusviis oma tänulikkuse näitamiseks ja Teie tänamiseks. Mõni kingib Teile roosiõie, teine karbitäie parimat šokolaadi, pudeli esmaklassilist veini või lihtsalt kõige tundelõõmasema ja kirglikuma kallistuse, mida eal saanud olete. Kindlasti pole ühelgi naisel midagi ühegi kingituse vastu, sest Te kõik soovite, et teid tunnustataks, kiidetaks, vääriliselt hinnataks ning teist hoolitaks ja teie eest hoolitsetaks õrnalt ja meeldivalt. Aga kuna ma tean, et Te lauad täituvad selle erilise päeva õhtuks kindlasti hea ja paremaga, mis pakub elamusi erinevatele meeltele, siis soovin mina pakkuda hoopis midagi Teie sisemisele poolele – Te südamele, vainule ja hingele – kus asub Te helgem, hapram ja soojem pool, mis teeb teist just selle, kes Te olete ning miks Te meile meeldite.

Ma tean, et lihtsam oleks minna poodi, osta Teile erinevaid maiustusi ja siis need isiklikult üle anda, kuid alati ei saa minna kompromissile ega lihtsama vastupanu teed, sest Te väärite parimat. Loodetavasti on see väike tänuavaldus, mis ma Teile teen seda lugu kirjutades, sel päeval parim võimalikust, milleks ma hetkel suuteline olen ja see suudab anda Teile uut indu, motivatsiooni ja ergutavat toetust, et jääda edasi meeste kõrvale ja muuta me elud sügavamõttelisemateks, armastusväärsemateks ning tähendusrikkamateks.

Mu eesmärgiks käesoleval hetkel pole kirjutada eepost ega romaani naiste austuseks ja seetõttu ei venitagi ma oma kirjutist arutult pikale, vaid katsun teha võimalikult lühidalt. Minu sooviks on väljendada Teile oma siirast tänulikkust selle eest, et olemas olete mu jaoks. Jah, tihti me mehed kurdame, et naistega on võimatu ja nad muudavad me elud nii keeruliseks, kuid need, kes pole pidanud kogema naiste ja meeste vahelisi arusaamatusi ning keerulisemaid hetki, ei oska hinnata ka seda võlu ning maagiat, mida Te me ellu tegelikult toote. Tooks siia lõppu veel ühe kuulsa kirjaniku imeliselt tabava ja kaunimõttelise tsitaadi naiste teemal: „Naised on nagu viiul, mille ainult kogenud kunstnik oskab tõeliselt helisema panna.“ Eks mina ning loodetavasti ka mu meessoost ligimesed katsuvad saada paremateks ning virtuoossemateks viiulmeistriteks, et osate Teid tõeliselt helisema panna ning olla võimelised välja tooma Teis kõige kaunimad ning jumalikumad helid.

Kivid, millega meid loobitakse, aitavad meil saada ingliteks

Mõtlesin lisada jutu teise poole kahes osas, kuid samas leidsin, et selline liigne jupitamine poleks otstarbekas ning muudaks mõtte adumise ja jutust arusaamise raskemaks. Seega on teine pool jutust pikem kui esimene osa, ent selle lugemine on vabatahtlik ning loodetavasti leiate sellest nii mõndagi huvitavat ja kaasahaaravat ning suudate ikka lõpuni jutulugemise lainel püsida. Ning kui ei suuda, siis lugege mitmes osas ja tehke enda jaoks iseseisvalt pause. Ja ikka seda ka, et avaldage usinalt oma arvamust ja mõtteid ning aidake muuta jutte ning blogi paremaks - koostöös sünnib sünergia. Meeliköitvat lugemisnaudingut!

Liikudes elus üha kõrgemate, kaugemate ning raskemini saavutavate eesmärkide poole, peame nägema aina rohkem vaeva ja üha enam pingutama, kuid seda magusamaitselisemad ja naudingut pakkuvamad need viljad ka on. Eks kõige magusamad viljad ole ikka needsamused, mis on päiksele kõige lähemal ja saanud nautida sooja ning valgusküllast kasvukeskkonda. Mida kaugemale elus jõuame, mida kõrgemale pürgime, mida edukamateks ja väärtuslikemateks inimesteks saame, seda rohkem tekib me ümber ka väiklasi inimesi, kes on meie peale kadedad ning ihkavad iga keharakuga, et meil läheks halvasti. Nad soovivad, et me põruks kogu oma edu ja küllusega põrmu, sügavamale kui põrgu. Nii sügavale, et enam kõige tuhmimatki lootusekiirt augu servalt ei veikleks. Edu kogedes, hakatakse meid kividega loopima, meid hakatakse pilkama ja meist hakatakse tagarääkima. Meile soovitakse halba ning kitsarinnaliselt unistatakse sellest päevast, kui me kaotaksime kogu oma edu, mille nimel niivõrd rängalt oleme tööd rühmanud, et seda on sõnadega pea võimatu edasi anda. Kui need inimesed, kes on kadedusest lõhkemas meie edukuse pärast, paneks poolegi oma energiast, mis kulub teiste siunamisele ja diskrediteerimisele, oma tegemistesse ja edupüüdlustesse, jõuaksid ka nemad oma isiklikes eludes kaugemale ja kõrgemale. Me ei saa muuta seda, mida inimesed meile soovivad, kuid küll saame muuta seda, kuidas me sellesse suhtume ja mil viisil me selle alusetu ning pilkava kriitika oma eduvalemisse sisse kirjutame.

Ühel imeilusal, lausa maalililselt hingelummaval ja virava päiksega päeval, kui saabub õige aeg, ehitavad need targad, tugevad ja silmapaistvad inimesed nendest samadest kividest, mille otsa nad on komistanud ning millega neid on eluteel lõpmatult loobitud, ühe suure grandioosse ning purustamatu kindluse, mis kaitseb neid ka kõige vägevamate ja müstilisemate jõudude eest. Seepärast korjakegi iga vähemgi väärtuslik kivi ühes endaga oma labürindisarnasel eluteel, kust ükskord õige väljatee leidnuna, ehitage neist oma kindlus, oma pelgupaik, kus olete kaitstud ning võite end turvalisena tunda. Ning seda me elus ju taotlemegi, et tunda turvalisust ning kindlustunnet ning olla õnnelikud. Kõike, mida me elus teeme, teeme ju tegelikult vähemal või suuremal määral selleks, et tunda turvalisust ning kindlustunnet ning kindlustada endale hingerahulolu.

Me ei suuda lõigata kääridega terast, me ei ole võimalised muutma seda, et vahelduvad aastaajad, suuda panna Golfi hoovust teistpidi liikuma ega ümber lükata relatiivsusteooriat. Kuid meie, inimeste, käes on tohutult võimas relv, mille käsitlemist valdab meist igaüks – selleks relvaks on sõnad. Me ei ole võimelised kõnelema ega rääkima mitte selle pärast, et teha verbaalselt teistele halba ning külvata neid üle oma soolaste ja mõrudate kommentaaridega. Me peaks rohkem katsuma teha head selle ainulaadse omadusega, mis inimestel on – rääkimisoskus ning võime panna see enda ning kogu maailma teenistusse. Me suudame teha head ainult siis, kui meil on võimalus teha halba. Selle asemel, et halba teha, võiksime teha head ning anda oma panuse, et muuta maailma paremaks. Kuid kõige olulisemad ning tähtsamad muutused peavad kõigepealt algama meist iseendast ning alles seejärel oleme me võimelised muutma teisi.

Kõik me muutused algavad iseenese muutmisest ning saagem just ise selleks muutuseks, mida soovime maailmas näha. Toetame oma lähedasi, innustame ja inspireerime neid, jagame neile avalikku kiitust ja lugupidamist, muudame nad paremateks inimesteks nii nende enda, meie kui ka kogu ühsikonna hüvanguks. Tõeliselt suured isikusused ja silmapaistvad inimesed pole need, kes ise kogu hiilguses poodiumi kõrgeimal astmel säravad, vaid hoopis need, kes muudavad teised inimesed paremaks, pannes nad tõeliselt eredalt särama ning jagades oma hiilguseorooli koos nende inimestega.

Lihtne on kritiseerida, otsida ainult vigu ja puudusi, kuid hulga rohkem vaeva ja vaimutugevust nõuab see, et leida igas asjas ja inimeses midagi kiiduväärset ning otsida neist üles ainult parimad omadused. Ma tean seda oma käest, kui lihtne on kritiseerida ja arvustada, kuid kui raske on muuta oma hoiakuid, veendumusi ja seisukohti, mis aitaksid meil olla avatumad, toetavamad ning tolerantsemad. Ning kindlasti seda sama teate Teiegi. Me keegi pole pühak, kuid keegi ei keela meil saamast ingliks meie lähedaste inimeste jaoks! See on meie valik ja otsus, kelleks me saame ning mida me endale ja oma lähedastele nende ellu toome! Aga pidage meeles, kui Te ise neid otsuseid ei tee, siis tegevusetus iseenesest on ka juba valik ning seeläbi kaotate Te oma elu üle mõjuvõimu ja lasete seda juhtida teistel. Ent see, mis on hea elu teistele, ei pruugi seda olla Teile.

Kivid, millega meid loobitakse, aitavad meil saada ingliteks

Lisan esimense jutu mitmes järgus, siis kulub korraga lugemiseks vähem aega ning loodetavasti on vahepealsel ajal aega jutusisu ja -mõtte üle mõtiskleda ning filosofeerida.

Me liigume lakkamatult päevast päeva aina pöörasemaks muutuvas tempos mööda eluteed, mis on tulvil ootamatusi, täis üllatusi, erakordselt kordumatuid hetki ning unikaalseid inimesi, kes igaüks neist on ainulaadne indiviid. Ükski tee, mida mööda me kõnnime pole sirge nagu neljarealine kiirtee kahe suurlina vahel, vaid on täis nii järske kurve, kui ka laugemaid pöördeid ning lisaks tõuse ja langusi.
Iga päev elus edasi pürgides ärme karda komistada ega saada haiget. Inimesed, kes iial ei eksi, tee valesid otsuseid ega saa haiget, ei riski kunagi piisavalt paljuga, et läbi lüüa. Nad pelgavad võtta oma tegemisi tõeliselt mastaapselt ette, mis tõttu ei jõua nad ka kunagi suurepäraste imeteldavate tulemusteni. Iga inimene, kes iial siia maailma sünnib ning siin elab, kirjutab oma elulooga killukese meie ühiskonna ajaloost. Kuid järeltulevad põlved mäletavad ikkagi sageli ainult neid suurkujusid, kes suudavad oma hinge ja südame niivõrd eredalt oma eluajal elama panna, et nad elavad edasi ajatult ka pärast seda, kui on siit ilmast juba lahkunud. Ülejäänute osaks jääb vaid au olla elanud samal ajajärgul kui need suurmehed. Seni kuni eksisteerib inimkond, saadakse osa nende kordumatute isiksuste suursugustest tegudest ja väljapaistvatest, kuid tihti ka ülimalt valulikest elulugudest, mis pole ainult täis naeru, rõõmu, ovatsioone ning triumfihetki. Seda kahjuks paljud just arvavad. Kuid vähesed teavad ja on kursis sellega, et enne kui need mehed tõusid tippu, olid enamik neist korduvalt põhjas ära käinud.
Me ei suuda vältida kõiki kive, mis me teele tihti ootamatult, kuid vahel ka täiesti etteaimatavalt, satuvad. Paratamult saame me haiget, lüües oma varbad nende vastu ära ning kukume pikali vastu maapinda, saades haiget ning kriimustades oma uhkust ehk samavõrd palju või rohkemgi veel kui oma keha. Kuid tugevaimad tõusevad püsti, löövad kätega oma põlved mustusest ja tolmust puhtaks, vaatavad oma kriimud ja haavad üle, tõstavad oma pea püsti, suunavad pilgu ettepoole ja jalutavad edasi, kuid mitte unustades eal seda, mis jäi seljataha. Üksnes targad lähevad edasi, küsides endalt, et mida see erakordselt õpetlik olukord mulle andis ning kuidas on see kasulik mulle mu edasises elus. Rumalad ja naiivsed unustavad sellised olukorrad ning tõttavad edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Nad ei adu, et iga asi me elus juhtub kindla põhjusega ning me peame ise selle põhjuse üles leidma. Me ise oleme oma õnneloojad – õnn ei sõltu hõbrukestest juhustest ega tähtedeseisust. Kuigi õnne osatähtsust ei saa välistada, oleme me ise ikkagi oma õnnesepad. Targad ja tugevad inimesed võtavad endaga kaasa kõik need kivid, iga viimsegi kui ühe neist, mille otsa nad on komistanud ja kannavad neid ühes endaga. JÄTKUB...

Uue blogi avapauk!

Nii, nii, rahvas, vaimupimedusepeletamise blogi tõuseb jälle fööniksina tuhast ning astub uuesti suure pauguga areenile. Nüüd küll natuke uue aadressi pealt aga autor on sama. Pärast valgusaastate pikkust vaikelu ning uue vaimuvalguse otsingut, on blogi taas vitaalne ning Teie vaimu harimas ning meelt lahutamas. Kui kauaks ajaks see blogi vaimsuse tartaanile jääb, näitab aeg ning sellele ei tea vastust ükski oraakel. Kirjutage, joonistage, avaldage konstruktiivset kriitikat ja oma arvamust ning andke teada, mis mõtted tekivad seoses blogi lugemisega,ning mida saaks muuta ja paremaks teha. Mõnusat lugemist!