Lisan esimense jutu mitmes järgus, siis kulub korraga lugemiseks vähem aega ning loodetavasti on vahepealsel ajal aega jutusisu ja -mõtte üle mõtiskleda ning filosofeerida.
Me liigume lakkamatult päevast päeva aina pöörasemaks muutuvas tempos mööda eluteed, mis on tulvil ootamatusi, täis üllatusi, erakordselt kordumatuid hetki ning unikaalseid inimesi, kes igaüks neist on ainulaadne indiviid. Ükski tee, mida mööda me kõnnime pole sirge nagu neljarealine kiirtee kahe suurlina vahel, vaid on täis nii järske kurve, kui ka laugemaid pöördeid ning lisaks tõuse ja langusi.
Iga päev elus edasi pürgides ärme karda komistada ega saada haiget. Inimesed, kes iial ei eksi, tee valesid otsuseid ega saa haiget, ei riski kunagi piisavalt paljuga, et läbi lüüa. Nad pelgavad võtta oma tegemisi tõeliselt mastaapselt ette, mis tõttu ei jõua nad ka kunagi suurepäraste imeteldavate tulemusteni. Iga inimene, kes iial siia maailma sünnib ning siin elab, kirjutab oma elulooga killukese meie ühiskonna ajaloost. Kuid järeltulevad põlved mäletavad ikkagi sageli ainult neid suurkujusid, kes suudavad oma hinge ja südame niivõrd eredalt oma eluajal elama panna, et nad elavad edasi ajatult ka pärast seda, kui on siit ilmast juba lahkunud. Ülejäänute osaks jääb vaid au olla elanud samal ajajärgul kui need suurmehed. Seni kuni eksisteerib inimkond, saadakse osa nende kordumatute isiksuste suursugustest tegudest ja väljapaistvatest, kuid tihti ka ülimalt valulikest elulugudest, mis pole ainult täis naeru, rõõmu, ovatsioone ning triumfihetki. Seda kahjuks paljud just arvavad. Kuid vähesed teavad ja on kursis sellega, et enne kui need mehed tõusid tippu, olid enamik neist korduvalt põhjas ära käinud.
Me ei suuda vältida kõiki kive, mis me teele tihti ootamatult, kuid vahel ka täiesti etteaimatavalt, satuvad. Paratamult saame me haiget, lüües oma varbad nende vastu ära ning kukume pikali vastu maapinda, saades haiget ning kriimustades oma uhkust ehk samavõrd palju või rohkemgi veel kui oma keha. Kuid tugevaimad tõusevad püsti, löövad kätega oma põlved mustusest ja tolmust puhtaks, vaatavad oma kriimud ja haavad üle, tõstavad oma pea püsti, suunavad pilgu ettepoole ja jalutavad edasi, kuid mitte unustades eal seda, mis jäi seljataha. Üksnes targad lähevad edasi, küsides endalt, et mida see erakordselt õpetlik olukord mulle andis ning kuidas on see kasulik mulle mu edasises elus. Rumalad ja naiivsed unustavad sellised olukorrad ning tõttavad edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Nad ei adu, et iga asi me elus juhtub kindla põhjusega ning me peame ise selle põhjuse üles leidma. Me ise oleme oma õnneloojad – õnn ei sõltu hõbrukestest juhustest ega tähtedeseisust. Kuigi õnne osatähtsust ei saa välistada, oleme me ise ikkagi oma õnnesepad. Targad ja tugevad inimesed võtavad endaga kaasa kõik need kivid, iga viimsegi kui ühe neist, mille otsa nad on komistanud ja kannavad neid ühes endaga. JÄTKUB...
Me liigume lakkamatult päevast päeva aina pöörasemaks muutuvas tempos mööda eluteed, mis on tulvil ootamatusi, täis üllatusi, erakordselt kordumatuid hetki ning unikaalseid inimesi, kes igaüks neist on ainulaadne indiviid. Ükski tee, mida mööda me kõnnime pole sirge nagu neljarealine kiirtee kahe suurlina vahel, vaid on täis nii järske kurve, kui ka laugemaid pöördeid ning lisaks tõuse ja langusi.
Iga päev elus edasi pürgides ärme karda komistada ega saada haiget. Inimesed, kes iial ei eksi, tee valesid otsuseid ega saa haiget, ei riski kunagi piisavalt paljuga, et läbi lüüa. Nad pelgavad võtta oma tegemisi tõeliselt mastaapselt ette, mis tõttu ei jõua nad ka kunagi suurepäraste imeteldavate tulemusteni. Iga inimene, kes iial siia maailma sünnib ning siin elab, kirjutab oma elulooga killukese meie ühiskonna ajaloost. Kuid järeltulevad põlved mäletavad ikkagi sageli ainult neid suurkujusid, kes suudavad oma hinge ja südame niivõrd eredalt oma eluajal elama panna, et nad elavad edasi ajatult ka pärast seda, kui on siit ilmast juba lahkunud. Ülejäänute osaks jääb vaid au olla elanud samal ajajärgul kui need suurmehed. Seni kuni eksisteerib inimkond, saadakse osa nende kordumatute isiksuste suursugustest tegudest ja väljapaistvatest, kuid tihti ka ülimalt valulikest elulugudest, mis pole ainult täis naeru, rõõmu, ovatsioone ning triumfihetki. Seda kahjuks paljud just arvavad. Kuid vähesed teavad ja on kursis sellega, et enne kui need mehed tõusid tippu, olid enamik neist korduvalt põhjas ära käinud.
Me ei suuda vältida kõiki kive, mis me teele tihti ootamatult, kuid vahel ka täiesti etteaimatavalt, satuvad. Paratamult saame me haiget, lüües oma varbad nende vastu ära ning kukume pikali vastu maapinda, saades haiget ning kriimustades oma uhkust ehk samavõrd palju või rohkemgi veel kui oma keha. Kuid tugevaimad tõusevad püsti, löövad kätega oma põlved mustusest ja tolmust puhtaks, vaatavad oma kriimud ja haavad üle, tõstavad oma pea püsti, suunavad pilgu ettepoole ja jalutavad edasi, kuid mitte unustades eal seda, mis jäi seljataha. Üksnes targad lähevad edasi, küsides endalt, et mida see erakordselt õpetlik olukord mulle andis ning kuidas on see kasulik mulle mu edasises elus. Rumalad ja naiivsed unustavad sellised olukorrad ning tõttavad edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Nad ei adu, et iga asi me elus juhtub kindla põhjusega ning me peame ise selle põhjuse üles leidma. Me ise oleme oma õnneloojad – õnn ei sõltu hõbrukestest juhustest ega tähtedeseisust. Kuigi õnne osatähtsust ei saa välistada, oleme me ise ikkagi oma õnnesepad. Targad ja tugevad inimesed võtavad endaga kaasa kõik need kivid, iga viimsegi kui ühe neist, mille otsa nad on komistanud ja kannavad neid ühes endaga. JÄTKUB...
No comments:
Post a Comment