Tuesday, November 23, 2010

Kus iganes me ka ei kõnniks, tõeliselt mäletama jäävad meid ainult inimhinged

Vahel on lihtsalt nii, et justkui tühja kohapealt tekib mingi mõttesäde ja see pahvatab selliseks leegiks mu mõistuses, et seda on võimatu vaigistada ning ohjeldada ja siis tuleb see lihtsalt kirja panna ning alles seejärel saab rahulikult jälle oma toimetuste juurde naasta. Lugege järgnevat juttu ning mõelge selle sisu üle, sest kõik ei pruugi esmapilgul nii lihtne ja selge olla, kui me arvame. Ootan Te tagasisidet, mõtteid ja arvamusi ning nautige juttu ja praeguseks Ciao.


Enamik meist on jalutanud mööda veekogu, vesi vulksatamas varvaste vahel, jalad mõõtmas põhjapinda ning silmad ekslemas veepinna väreluses ja silmapiiri kaugustes. Vahel me hetkeks peatume, vaatame tagasi ning näeme veepinna võbelust kui ilmselget märki sellest, kust me tulnud oleme. Mööduvad veel mõned sammud, seisatame uuesti, pöörame pilgud tuldud teekonna poole ning enam pole seal taamal mingit veevärelust ega õrna lainetust, mis annaks meile aimu, milline on olnud me tuldud teekond. Vesi silub ja kustutab kõik me jäljed, mida me sinna omaarust maha jätame. Vesi soovib olla vaba, sõltumatu, vangistamata ning elada oma elu ja tahab jääda iseseisvaks, sallimata seda, et me oma jäljed temasse peidame.

Kindlasti me kõik oleme patseerinud ning uidanud mööda rannaliiva, silmnhtavuse kaugustes märkamas midagi või kedagi, nagu mingit omaette tähist või eesmärki, milleni tahame jõuda. Pärast alustatud teekonna mõningast läbimist me peatume viivuks, et silmata seda, kui palju meil on veel vaja edasi minna ning näha seda, mis meist on mahajäänud. Tagasi pilgates me näeme oma jalajälgi rannaliival just kui mustrit, mille me oleme sinna loonud. See on kui tõend me eksistentsist ning kohaolust, kuid juba sinna liivaavarusse on siginenud nii mõnegi teise inimesee jalajäljed ning tuul on tuuseldanud seal omasoodu ja asunud omavoliliselt me sealolekut kustutama ning kujundama kõike ümber nii nagu talle meeltmööda on. Ning ükskord kui me jõuame oma ihaldatud pidepunktini või algselt silmis terendanud sihini, siis oleme küll kohal, kuid teekond, mille me läbisime on hakanud kaduma looduse vägevuse läbi, kes isehakanult kujundab loodusevormid. Me oleme küll seal, kus soovisime olla, kuid mitte kellelgi ei ole võimalik selgelt märgata seda, millise teeraja me täpselt läbinud oleme. Me adume, et oleme nüüd siin, kus tihkasime olla, silm ulatub tõestama sedagi, kust me oma rännakut alustasime, kuid kogu rõõm sellest, kuidas me pärale jõudsime on luitunud ning ähmastunud me meeltes, sest ükski silmnähtav tunnus ei anna tunnistust me läbikäidud teest.

Võtkem või nüüd hetkeks ette üks rännak vaimusilmis loodusesse, keset ürgset metsa, mis on ajatult kasvanud ning isetaktis sirgunud. Me võime saalida mööda metsa, seal loovida ühest metsaservast teiseni, jättes iga läbitud sammuga maha mingi tõestuse enda kohalolust. Tunneme justkui oleksime saanud jätta endast mingi märke tulevikku, mida teised märkavad ning mida piieldes tärkab mõttesse, et keegi on seal enne mind olnud. Kuid kui me läbiks sama teekonna homme, kahe nädala pärast või pöörduks hoopis tagasi aasta pärast, siis mõistaksime, et loodus ei mäletagi sellist inimest nagu meie. Seal pole vähimatki tunnistust ega meie sealoleku kinnitust, meid justkui polekski seal eal olnud, kui just me pole rüüstades ning loodusega jõudu katsudes proovinud end mäletatavateks teha. Jällegist peame me oleme tunnistajaks sellele, et kuigi me võime korda saata nii mõndagi ja olla enda meelest saavutanud üsna paljutki, pole sellest suurt tolku, kui selle kõige tunnistajaks vaid me ise oleme.

Selleks, et ennast mäletatavaks ning ikka uuesti ja uuesti meenutatavaks muuta ka pärast me lahkumist ja äraminekut, tuleb ennast sisse kirjutada inimeste hinge, leida tee nende südameisse ja panna nende mõistused talletama mälestusi ja ülesvõtteid meist ja meiega koosoldust. Luua ühiseid mälupilte, mis kerkiks neile kuskilt ajusoppidest esile iga kord, kui nad meile mõtlevad, miski ainuüksi meid meenutab või meiega koos on. Las igaüks hetkel laseb oma mõtteist läbi kõige kaunimad ning lummavad mõtted ja mälestused mõnest inimesest, kes teid on niivõrd harukordselt sisemiselt liigutanud kõige positiivsemas mõttes ning teid erilisena tundma pannud, et see inimene on endale koha broneerinud teie kõige erilisemais kohas - te südames. Ning nüüd põrutage püstloodis taevapiirilt põrgukatla äärde ebameeldivate mälestuste suppi keetma ning kergitage mälestusteloor mõne inimese tegude kohalt, kes on teid niivõrd alandlikult, ebameeldivalt, tähtsusetu ning tühisena tundma pannud ja teile sedavõrd kohatult palju haiget teinud, et teil on raske talle otsagi vaadata ning „Tere“ öelda. Kumba sorti mälestusi, meenutusi ja tundeid teis tekitanud inimesed on teie jaoks hoidmisväärsemad, lähedasemad ning kellele te tihedamini mõtlete? Kes on need inimesed, kellele te kas või südaöösel helistaksite, et öelda kui olulised nad teile on ning mida nad teile tähendavad? Kes on need inimesed, kellele te võite öelda, et ma armastan sind kogu oma südamest ning ma jumaldan üle kõige seda tunnet, kuidas sinust mõtlemine, rääkimata Su kohaolust, mind tundma paned ja eluvaimu pulbitsema puhub?

Mina usun, et selleks, et inimeste südameisse end sisse kirjutada, tuleb neile pakkuda midagi, mis neile meelde jääb ja seda just positiivse poole pealt. Inimesed kipuvad ikka ebameeldivaid ja haigettegevaid mälestusi ning mõtteid alla suruma, proovides neid justkui vangistada kuskile sügavale hingeahelaisse, kust nad eal esile ei kerkiks ning ei sunniks meid uuesti läbi elama neid hetki, mida me enim unustada soovime. Seepärast soovitangi mina selleks, et oma teekonnast jälg maha jätta ning teha midagi, mis oleks tõestuseks Su olemasolust, Su eksistentsist, jagada oma elu teiste inimestega. Nendega, kes suudavad meile midagi juurde anda, mitte ei vii üha iga korda tillukest osa meist endaga kaasa. Nad nagu otsiks meid üles vaid siis, kui nende elust midagi puudu on ning nende sõnade kohaselt ainult me seda neile pakkuda suudame. Kui me ei taha, et meid unustataks, või mis veel hullem, et me olemasolust ei teatakski või soovitaks teada, tuleks anda inimestele põhjust end armastada, ennast mäletada ning soovida üha veel ja veel meiega koos olla. Kuna ühised mälestused ning hetked on ikkagi eelkõige need, mis kõige tihedamalt inimesi ühte kokku lõimivad ning üksteisele anduma panevad. Need on need lootusealged ning valgusekiired pilvises taevas, mis annavad meile lootust ja süstivad usku isegi siis, kui olukorrad on kõige lootusetumad ning meeleolu süngemaist süngem.

Olgem üksteise jaoks olemas, kirjutagem endast kellegi südameraamatusse nii heldimapanevalt armas ning tundeid õrnutsev peatükk, mis on küll alustatud ning mis pidevalt täieneb, kuid mis ei lõpe, sest meievaheline suhe on kui kunstitaies, mis ei valmi, kuid pakub üüratumalt rohkesti elamusi ning naudingut igast pisikest detailist, mis sinna on lisandunud. Kui soovime enda identiteedist jälge maha jätta ning anda teistele oma olemasolust tunnistust ning anda põhjust meid meenutada, siis pidage meeles, et ükskõik, kus me ka ei kõnniks, mäletama jäävad meid vaid inimhinged. Kõige pikem teekond, mis meil eales ette tuleb võtta, on teekond inimeste südametesse.

Tuesday, November 16, 2010

Võimaluste avardumine tähendab takistuste suurenemist

Tere-tere! Tore jälle siin näha vaimupimedusepeletajaid, hoolimata sellest, et viimasest sissekandest on ikka nii kaua möödas, et seda aega tuleb kalendriga mõõta. Pole olnud midagi eriliselt lennukat ega tiivustavalt huvitavat inspiratsiooni, mis oleks kirjutama pannud. Aga eile õhtul enne magamaminekut, kirvendasid mitmed mõtted ning ideearengud peas ning otsustasin need hommikul kirja panna. Õnneks olid veel katked sellest meeles ning nii järgnve mõttetöö kirjasõnas sündiski. Head lugemist ning jääge heaks!

Me näeme, kuid ei oska märgata seda, mis on tõeliselt kaunis ja vaatamistväärt. Me kuuleme, kuid ei võta vaevaks kuulata. Me tegutseme, kuid jääme seejuures tundetuks. Me soovime vargsi imesid sündivat, kuid ise ei võta nõuks iseendassegi uskuda. Me loodame helgesse homsesse ja parema väljavaatega tulevikku, kuid üksnes lootes, mitte tegutsedes, laseme praegusel hetkel endast mööda voolata. Me soovime olla alati kuskil mujal kui just siin, kus me oleme praegusel hetkel ning olla koos inimestega, keda me läheduses hetkel ei viibi, kuid unustades selle, et elada tuleb just praeguses hetkes, selles paigas, kus me oleme ning inimeste keskel, kes on me ümber.

Me tahame armastada ja olla armastatud, kuid oleme ise täiesti kiretud ja tuimalt emotsioonitud. Me ihaldame ikka seda, mis on keelatud või milleni püüdlemine tundub võimatu, seejuures hindamata seda, mis meil juba olemas on. Me jumaldame seda, kui meisse ei usuta ning meid ei võeta tõsiselt, sest siis pole meil võimalik kellelegi pettumust valmistada peale iseenda. Me unistame väljapool piire ning kõiksugu ahendavaid piiranguid seadvast mõtlemisest, kuid ise seejuures mõeldes ainult sellest, kuidas elada eeskujulikult keset seda aheldavat piiratust.

Me oleme altid jagama kriitikat ning nõuandeid teistele, mida nad peaksid tegema ja kuidas elama, kuid soovime maa alla vajuda või üldse maamunalt haihtuda, kui peame ise oleme tagasisidesaajaks. Me soovime saada õnnelikeks ning olla tunnistajateks oma elu kui kunstišedöövri valmimisele, kuid pelgame teha esimest pintslitõmmet, et muuta enda elu selliseks nagu MEIE seda tahame... Julgust, lootust, usku ja enesekindlust. Purjed masti, ankur hiivata ning seilata sadamast minema!

Ning nüüd on Sul võimalus avaldada oma arvamust ja mõtteid sellest, mida Sa tundsid, mõtlesid ja mida soovisid öelda, lugedes seda eelnevat mõtteväljendust. Tunne ennast vabalt, proovi liikuda välja tavalisest lakoonilisest eneseväljendusest ning armasta neid sõnu ja mõtteid, mis sulle nüüd pähe turgatavad. Pane need kirja, tunne nende sisu ja side iseendaga. Edasta need mulle, jaga oma arvamust ning äkki Sinu tagasisidest saab alguse mõni põnev kirjatükk. Usu endasse, oma võimetesse ja võimalustesse ning sellesse, et Sa oled ime, igaüks meist on tõeline pärl siin maailmas.