Algus- ja lõpp-punkti mahamärkimine ei tähenda veel kohalejõudmist

Liigume sammudes edasi ning mida kaugemale jõuame, seda kiiremini edasi tõttame ning seda ebamäärasemaks läheb sageli teadmine võimalikust sihtkohast, kuhu soovime välja jõuda. Kui saabub aga ükskord kainestav ja ülesraputav hetk, et tuleks paika panna oma praegune asukoht teadasaamaks, kus me siis lõpuks ikkagi oleme, selgub ühtäkki, et pole midagi mille järgi seda positsioneerida. Me oleme omadega punktis, kust tagasi minna ei soovi aga edasiminekuks vajalik teadmine ka puudub.  

Hirmsat moodi rabaks edasi tööd selle nimel, et jõuda kordki vikerkaare lõppu, kus kõik unistused täituma peaksid aga ei tea, milline peaks olema see meie vikerkaar seal kõrge taevalaotuse all. Kui me aga ise ei tea, siis küsiks äkki abi kellegi käest, kes teab? Aga ümberringi pole ju kedagi. Vähe sellest, et ei tea, kus oleme praegu ega kuhu tahame välja jõuda pole ka inimesi, kes sellesse määramatust täis olukoda aitaks selgust ja teadmist luua. Me ju arvasime, et suudame kohale jõuda ainult oma jõu ja teadmistega ning jätsime kõik teised maha.

See tundub küll halenaljakas, komöödialikult lõkerdamaajav olukord, kuid just sellises seisus paljud inimesed ongi. Üha rohkem rabelemine, rügamine ja tööd teha rühmamine pole võrdelises seosed edukusega. Mida kaugemale ulatub silmapiir, seda suuremaks muutub selgusetus seal silmapiiri varjus ootavast. Kuid seda olulisemaks muutub eneseteadvus just sellest, et mitte ainult kus me täna oleme, vaid ka kes me täna oleme. Ning üha tähendusrikkamat ja kriitilisema tähtsusega rolli hakkavad selles olukorras etendama need inimesed, kes peaks aitama luua selgust ja teadmist. Nemad on oluline osa meie minapildist ja olemusest.

Siht peab olema silme ees ja eksisteerima visioon sellest, kuhu soovime välja jõuda. Kuid mitte iga tee ei vii selleni. Selleks, et valida õiget alguspunkti, teekonda, edasiliikumise kiirust ja suunda, on vaja pühendada aega eneses selgusele saamisele ning enese tundmaõppimisele. Kõige olulisem komponent selles võrrandis on aga inimesed. Eriti need mõned võtmetähtsusega ja olulist rolli etendavad kaasteelised. Nad ei ole mitte taak me turjal ega koormav kandam. Vaid need inimesed, kes aitavad meid edasi ja suurendavad me õnnestumise tõenäosust. Algus- ja lõpp-punkti maha märkimine ei tähenda veel kohalejõudmist, vaid lihtsalt tõdemist sellest, et me teame, kust kuhu me peaksime jõudma.  

Kui on parasjagu hetked, mil on võimalik aupaistes hiilata ja saada endale prožektorisära, siis sageli jäetakse need inimesed tunnustamata ja nende panust ei tõsteta esile, kes meiega koos seda teed käivad. Küll aga kui kõik pöördub, jagatakse läbikukkumist, tröösti ja mitteõnnestumist nende peale, et vastutust hajutada ja tulemuste mittesaavutamise muret pisendada.

Inimeste jaoks, kes on meiega nii heas kui halvas ning on koos meiega läbi käinud keerulisi eluetappe, kust enamik teisi oleks meid hüljanud, ei tohi unustada, kui prožektorid süttivad tunnustuseks ja hakkab mängima pasunakoor. Ka nemad väärivad seda võidutunnet ja sisemist rahulolu, kui õnnestumiste üle võib võidumehelikult rusikad taeva poole tõsta.  

Viga on viga teha, kuid viga on ka viga vältida

Me kõik üldiselt sooviksime hea meelega vältida vigu, valesid otsuseid, halbu valikuid ning tulemusteni mitteviivaid tegusid. Kuid me kõik anname samas endale aru, et selleks, et teha tulemuslikke otsuseid, õigeid valikuid, läbimõeldud ja edukaid valikuid ning võimalikult vähe vigu, vajame kogemusi.

Mis asi on aga kogemus? Tehtud viga? Jah, tõsi mis tõsi, tehtud viga on väärtuslik õppetund, kui me ise oleme valmis seda oma õppimiseks ja edasiarendamiseks ära kasutama. Kas vale otsus on kogemusteläte tulevikuks? Järjekordselt õige vastus on jaa. Või kas hoopis millegi tegemata jätmine on äkki väärtuslikuks õppetunniks? Just nimelt on! Vahel meie suurimad apsakad elus ongi need teod, mida me pole teha julgenud. Aga ärgem muidugi seejuures unustagem, et kogemus on ka kõik see, mis meie jaoks positiivse tulemusega lõppeb. Kogemuste saamiseks ei ole kohustuslik ühelt vale otsuse kivilt teisele tammuda selleks, et jõuda teisele poole kogenematuse jõge, kuid ühtki otseteed ka sinna pole!

Aga kui me vajame õigete otsuste tegemiseks kogemusi, siis kas me mitte ei peaks veelgi rohkem ja julgemalt ette võtma, veelgi suuremas kogemuses oma ellu tooma kaalutletud riske ning proovima ellu viia tegevusi, mis ei pruugi olla koheselt edukad? Siinkohal ei ole õigeid ega valesid vastuseid ning enda edu retsepti koostisosad peab igaüks ise kokku segama. Kuid üks võtmetähtsusega komponente on kindlasti selles väärtuslikud, õpetlikud, edasiviivad ja arendavad kogemused.

Kui edukaks saamine nõuab valesid valikuid, läbikukkumisi, ebaõnnestumisi ja nurjumisi, miks siis lasta kõik need väärtuslikud eluõppetunnid kellelgi teisel omandada? Muidugi me ei peaks ega jõuagi ise kogu maailma vigu läbi teha, ent teadmine edasiviivate õppetumdide vajalikkusest peaks andma meile julgust neist mõnedki läbi kogeda. Targad inimesed on need, kes oskavad õppida teiste vigadest, kuid eelkõige ikkagi enda omadest. Aga minu meelest on rumalaist rumalam jätta nii palju elus tegemata kartes palehigis isegi väiksemaid eksimusi, valesid otsuseid ning sellega kaasnevat teiste halvakspanu ja satiiri.

Targasti ning läbimõeldult võetud riskide koguhulk kindlasti suurendab meie edu saavutamise tõenäosust, kuid kallid inimesed, meie ei tohi ära unustada, et ainuüksi üks väga vale ja läbmõtlemata otsus võib omada fataalseid tagajärgi. Aga see ei tohiks olla piduriks, mis ei lase meil elurajal endale väärilise tempoga liikuda. Ning me ei tohi jääda ainult vaatama tahavaatepeeglisse, sest sealt näeb ainult möödunud teekonda, ent meie ees seisev elamata elu on teisel pool tahavaatepeeglit – jah, just kõik see, mis paistab esiklaasist. Seistes näoga mineviku poole, seisame seljaga tuleviku poole, nagu on üks tark mees kunagi lausunud.

Vihmavarju pole vaja päikse eest kaitseks

See on imeline, lausa maagiline tunne, kui me suudame korda saata midagi sellist, mis esialgu meie jaoks tundus saavutamatu, suisa ületamatu ning kättevõitmatu. Walt Disney on tabavalt öelnud, et pole olemas võimatuid unistusi, vaid see on meie endi piiratud ettekujutus võimalikkusest, mis meid tagasi hoiab.

Enamik suuri unistusi ja eesmärke ei täitu ainult meie endi jõul, vaid selleks on vaja ka teiste meid toetatavate, abistavate ning julgustavate lähedaste toetust. On võrratu tunne, eriti tänapäeva vingel digiajastul omada Facebookis või kuskil teises sotsiaalvõrgustikus, sadade viisi kontakte. Olla  sotsiaalselt atraktiivne ja huvipakkuv ning tunda ennast justkui mõne superstaari kombel fännide poolt armasatuna.

Aga selliste suurte unistuste ja eesmärkide elluviimisel etendavad olulisimat ning hinnatuimat rolli hoopis need vähesed inimesed, kes on me kõrval tõeliselt, kes on meile toeks mitte ainult meie kontaktilistis oleku, vaid ka reaalse kohaoleku ning abiga. Me vajame enda kõrvale neid inimesi, kes aitavad meil esialgu justkui hoomamatud unistused ja eesmärgid jagada tükkideks, etappideks ning lühemateks ja jõukohasteks vahemaadeks. Ning nii künkatipp künkatipu haaval mäetippu vallutades viib see meid ka kõige kõrgemate mäetippude võtmiseni.

On oluline omada enda kõrval inimesi, kes ei lase meil alla anda, kes annavad meile jõudu ning ulatavad abikäe kui peaksime maha langema ja soovima maas lebama jäädagi. Nad ajavad meid püsti, innustavad ning motiveerivad ja tulevad koos edasi, kohkumata tagasi ettetulevatest tagasilöökidest, saadud hoopidest ning loobumismõtteid tekitavatest ebaõnnestumistest. Need on inimesed, kes pole nõus meiega olema mitte ainult päikseliselt sillerdavatel, joviaalsetel ja rõõmu pakkuvatel päevadel, vaid ka neil hetkedel, kui me isegi tahaksime oma elufilmist põgeneda. Aga nad on nõus meiega koos jääma neisse kaadritesse ning olema ülesvõetud ka järgmistel võtetel. Nad on nõus meiega mitte ainult jagama oma vihmavarju sajuse ilma korral, vaid kui ka vaja, siis ennasohverdavalt seisma vihma käes, laskmaks meil end piisavalt koguda, et olla taas võimelised hoidma seda sama vihmavarju ning kaitsmaks neid samu inimesi, kes on meie jaoks olemas olnud.

Kõik me eludes möödub, aga need sidemed, mis luuakse neil hetkedel, neil mõõna- ja kriisiperioodidel, on need vundamendiblokid, millele rajatakse suur ja helge ühine tulevik.