Vihmavarju pole vaja päikse eest kaitseks

See on imeline, lausa maagiline tunne, kui me suudame korda saata midagi sellist, mis esialgu meie jaoks tundus saavutamatu, suisa ületamatu ning kättevõitmatu. Walt Disney on tabavalt öelnud, et pole olemas võimatuid unistusi, vaid see on meie endi piiratud ettekujutus võimalikkusest, mis meid tagasi hoiab.

Enamik suuri unistusi ja eesmärke ei täitu ainult meie endi jõul, vaid selleks on vaja ka teiste meid toetatavate, abistavate ning julgustavate lähedaste toetust. On võrratu tunne, eriti tänapäeva vingel digiajastul omada Facebookis või kuskil teises sotsiaalvõrgustikus, sadade viisi kontakte. Olla  sotsiaalselt atraktiivne ja huvipakkuv ning tunda ennast justkui mõne superstaari kombel fännide poolt armasatuna.

Aga selliste suurte unistuste ja eesmärkide elluviimisel etendavad olulisimat ning hinnatuimat rolli hoopis need vähesed inimesed, kes on me kõrval tõeliselt, kes on meile toeks mitte ainult meie kontaktilistis oleku, vaid ka reaalse kohaoleku ning abiga. Me vajame enda kõrvale neid inimesi, kes aitavad meil esialgu justkui hoomamatud unistused ja eesmärgid jagada tükkideks, etappideks ning lühemateks ja jõukohasteks vahemaadeks. Ning nii künkatipp künkatipu haaval mäetippu vallutades viib see meid ka kõige kõrgemate mäetippude võtmiseni.

On oluline omada enda kõrval inimesi, kes ei lase meil alla anda, kes annavad meile jõudu ning ulatavad abikäe kui peaksime maha langema ja soovima maas lebama jäädagi. Nad ajavad meid püsti, innustavad ning motiveerivad ja tulevad koos edasi, kohkumata tagasi ettetulevatest tagasilöökidest, saadud hoopidest ning loobumismõtteid tekitavatest ebaõnnestumistest. Need on inimesed, kes pole nõus meiega olema mitte ainult päikseliselt sillerdavatel, joviaalsetel ja rõõmu pakkuvatel päevadel, vaid ka neil hetkedel, kui me isegi tahaksime oma elufilmist põgeneda. Aga nad on nõus meiega koos jääma neisse kaadritesse ning olema ülesvõetud ka järgmistel võtetel. Nad on nõus meiega mitte ainult jagama oma vihmavarju sajuse ilma korral, vaid kui ka vaja, siis ennasohverdavalt seisma vihma käes, laskmaks meil end piisavalt koguda, et olla taas võimelised hoidma seda sama vihmavarju ning kaitsmaks neid samu inimesi, kes on meie jaoks olemas olnud.

Kõik me eludes möödub, aga need sidemed, mis luuakse neil hetkedel, neil mõõna- ja kriisiperioodidel, on need vundamendiblokid, millele rajatakse suur ja helge ühine tulevik.