Liikudes elus üha kõrgemate, kaugemate ning raskemini saavutavate eesmärkide poole, peame nägema aina rohkem vaeva ja üha enam pingutama, kuid seda magusamaitselisemad ja naudingut pakkuvamad need viljad ka on. Eks kõige magusamad viljad ole ikka needsamused, mis on päiksele kõige lähemal ja saanud nautida sooja ning valgusküllast kasvukeskkonda. Mida kaugemale elus jõuame, mida kõrgemale pürgime, mida edukamateks ja väärtuslikemateks inimesteks saame, seda rohkem tekib me ümber ka väiklasi inimesi, kes on meie peale kadedad ning ihkavad iga keharakuga, et meil läheks halvasti. Nad soovivad, et me põruks kogu oma edu ja küllusega põrmu, sügavamale kui põrgu. Nii sügavale, et enam kõige tuhmimatki lootusekiirt augu servalt ei veikleks. Edu kogedes, hakatakse meid kividega loopima, meid hakatakse pilkama ja meist hakatakse tagarääkima. Meile soovitakse halba ning kitsarinnaliselt unistatakse sellest päevast, kui me kaotaksime kogu oma edu, mille nimel niivõrd rängalt oleme tööd rühmanud, et seda on sõnadega pea võimatu edasi anda. Kui need inimesed, kes on kadedusest lõhkemas meie edukuse pärast, paneks poolegi oma energiast, mis kulub teiste siunamisele ja diskrediteerimisele, oma tegemistesse ja edupüüdlustesse, jõuaksid ka nemad oma isiklikes eludes kaugemale ja kõrgemale. Me ei saa muuta seda, mida inimesed meile soovivad, kuid küll saame muuta seda, kuidas me sellesse suhtume ja mil viisil me selle alusetu ning pilkava kriitika oma eduvalemisse sisse kirjutame.
Ühel imeilusal, lausa maalililselt hingelummaval ja virava päiksega päeval, kui saabub õige aeg, ehitavad need targad, tugevad ja silmapaistvad inimesed nendest samadest kividest, mille otsa nad on komistanud ning millega neid on eluteel lõpmatult loobitud, ühe suure grandioosse ning purustamatu kindluse, mis kaitseb neid ka kõige vägevamate ja müstilisemate jõudude eest. Seepärast korjakegi iga vähemgi väärtuslik kivi ühes endaga oma labürindisarnasel eluteel, kust ükskord õige väljatee leidnuna, ehitage neist oma kindlus, oma pelgupaik, kus olete kaitstud ning võite end turvalisena tunda. Ning seda me elus ju taotlemegi, et tunda turvalisust ning kindlustunnet ning olla õnnelikud. Kõike, mida me elus teeme, teeme ju tegelikult vähemal või suuremal määral selleks, et tunda turvalisust ning kindlustunnet ning kindlustada endale hingerahulolu.
Me ei suuda lõigata kääridega terast, me ei ole võimalised muutma seda, et vahelduvad aastaajad, suuda panna Golfi hoovust teistpidi liikuma ega ümber lükata relatiivsusteooriat. Kuid meie, inimeste, käes on tohutult võimas relv, mille käsitlemist valdab meist igaüks – selleks relvaks on sõnad. Me ei ole võimelised kõnelema ega rääkima mitte selle pärast, et teha verbaalselt teistele halba ning külvata neid üle oma soolaste ja mõrudate kommentaaridega. Me peaks rohkem katsuma teha head selle ainulaadse omadusega, mis inimestel on – rääkimisoskus ning võime panna see enda ning kogu maailma teenistusse. Me suudame teha head ainult siis, kui meil on võimalus teha halba. Selle asemel, et halba teha, võiksime teha head ning anda oma panuse, et muuta maailma paremaks. Kuid kõige olulisemad ning tähtsamad muutused peavad kõigepealt algama meist iseendast ning alles seejärel oleme me võimelised muutma teisi.
Kõik me muutused algavad iseenese muutmisest ning saagem just ise selleks muutuseks, mida soovime maailmas näha. Toetame oma lähedasi, innustame ja inspireerime neid, jagame neile avalikku kiitust ja lugupidamist, muudame nad paremateks inimesteks nii nende enda, meie kui ka kogu ühsikonna hüvanguks. Tõeliselt suured isikusused ja silmapaistvad inimesed pole need, kes ise kogu hiilguses poodiumi kõrgeimal astmel säravad, vaid hoopis need, kes muudavad teised inimesed paremaks, pannes nad tõeliselt eredalt särama ning jagades oma hiilguseorooli koos nende inimestega.
Lihtne on kritiseerida, otsida ainult vigu ja puudusi, kuid hulga rohkem vaeva ja vaimutugevust nõuab see, et leida igas asjas ja inimeses midagi kiiduväärset ning otsida neist üles ainult parimad omadused. Ma tean seda oma käest, kui lihtne on kritiseerida ja arvustada, kuid kui raske on muuta oma hoiakuid, veendumusi ja seisukohti, mis aitaksid meil olla avatumad, toetavamad ning tolerantsemad. Ning kindlasti seda sama teate Teiegi. Me keegi pole pühak, kuid keegi ei keela meil saamast ingliks meie lähedaste inimeste jaoks! See on meie valik ja otsus, kelleks me saame ning mida me endale ja oma lähedastele nende ellu toome! Aga pidage meeles, kui Te ise neid otsuseid ei tee, siis tegevusetus iseenesest on ka juba valik ning seeläbi kaotate Te oma elu üle mõjuvõimu ja lasete seda juhtida teistel. Ent see, mis on hea elu teistele, ei pruugi seda olla Teile.
pean väga õigeks üleskutsuma inimesi näitama üles head ja kiita neid spontaanselt hetkel, mil nad on ebakindlad. head ja innustavad sõnad mõjuvad katalüsaatorina inimese arengus.
ReplyDelete