Pettumust peitev sillerdus

Järgnevalt juhtub midagi, mida pole veel enne juhtunud ning saate osaliseks millelegi, mida see blogi pole veel näinud. Näete tulemust, mis juhtub siis, kui omavahel integreerida poeesia ja tüpograafia. Poeesia pool on enda kirjutatud ning oma loodud. Kuid projekt sai teoks tänu Marten Lauri kujundusandele ning tüpograafiahuvile, nii et nautige, mida on võimalik kahte kunstiannet omavahel ristates saavutada. Selleks, et näha pidil olevat teksti suuremana, klõpsake lihtsalt sellele ning bauvau ongi olemas suurem formaat.

Hommikune mõttevälgatus

Mõnus on alustada laupäeva hommikut, tegeledes millegagi, mida naudin ning millest siiralt rõõmu tunnen. Lisan siia väikse mõttesähvatuse ning loomingupahvatuse, mis täna hommikul mulle pähe turgatas. Lugege, nautige ning tundke rõõmu naudingutest, mis me südamed lõkerdama panevad.

Tuled kustusid, ent tunded süttisid. Saabus pilkane pimedus, kuid seda eredamalt loitsid armunud südamed. Ümberringi vaikisid kõik hääled, kuid sõnatud teod rääkisid valjemini kui vaikus. Aeg seisatus ning olevik kestis igaviku, kuigi elati tarmukamalt kui eales varem. Hetkeks kostis justkui oleks lakanud hingamine, kuid seepärast, et oldi hingetud. Tunti tundetust ning tuimust, sest tundeid mida kogeti, oli liiga palju, et suuta neist endale aru anda. See kõik juhtus vaid hetke jooksul, mis ei kestnud viivu, vaid talletus ajatuna nende mällu. Ei vahetatud ainsamat sõnagi, kuid sellest hetkest räägitakse terve ülejäänud elu. Tihti on sõnad üleliigsed ja tarbetud, kui tunded soovivad kõneleda.

Kas sa valiksid kompassi, kui on võimalik valida kaart?

Ja kätte on jõudnudki juba kaks postitust väldanud mõtiskluse kulminatsioon ja lõppvaatus. Nautige selle loo Grand Finalèt ning loodetavasti leiate ka sellest jutulõigust midagi kasulikku, mõtlemapanevat ning teistsugust, mis avardab Te maailmavaadet ning aitab liikuda edasi eneseavastuse teel. Ja seda tahaks ka öelda veel enne loo enda juurde siirdumist, et premeerige ennast isegi väikeste kordaminekute ja edukate soorituste puhul, sest see aitab Teil liikuda tõeliselt väljapaistvate ning kiivalt ihaldatud edutriumfide poole. Pidage meeles, et tähtis on edasiminek, hoolimata sellest, et tihti tuleb selleks, et üks samm edasi astuda, kaks jalapikkust tagasi kepselda. Kuid ikkagi olete Te jõudnud kaugemale, kuid samas lähemale sellele sihtkohale, kus Te sooviksite olla. Olge muhedad!

See innovaatilisem ja teistsuguse vaatenurga alt lähenev moraali aluslähtekoht võiks kõlada nii umbes nii: „Tee teistele inimestele seda, mida teised inimesed soovivad, et neile tehtaks“. Kas märkate rõhuasetuse ning tasakaalu nihkumist sellelt, et mida me ei taha, et meile tehtaks, sellele, et keskendume sellele, mida teised inimesed tahavad ning mis neile on meelepärane?

Just see peakski olema meie käitumise ning liikumapanevate jõudude baasvundamendiks millele tugineda, et teha teistele inimestele seda, mis on nende jaoks meeltmööda ja meeliülendav. Kes meist ei sooviks, et meiega käitutaks nii nagu meile meeldib ning vastavalt sellele, mida me kõige enam tahame ja igatseme teiste inimese käitumises ja suhtumises endasse näha?

See on ikka maru tunne küll, kui sa saad oma südames tunda seda tundevalangut ja võbelevat õnnerõkatust südameall, et ühtäkki on sinu tunded, mõtted, unistused, ideaalid ja soovid tugipostiks sellele, millele toetub teiste käitumine ja suhtumine sinusse. Lõpuks võetakse sind kui erakordselt ainulaadset ja rariteetset ilmakodanikku kõigi oma vigade, puudustee, eripärade ja võrratute positiivsete omaduste ning natuuri iseärasustega – viimaks on sinu huvid need, mida järgitakse, mitte kellegi teise õhkõrnad arvamused, et mis sulle peaks sobima. Ja seda ainult ühelainsal põhjusel – et kellelegi teisele meeldis see ja oli sobilik. Natuke narr arvamus, eks ju? Aga selline on kirbe igapäeva reaalsus. Tegelikus elus võivad ka kõige elementaarsem tunduda keeruka matemaatilise võrratusena, kus on mitu muutujat. Aga tegelikult pole ning seega ei tasuks lasta end heidutada ja nörritada ja vahel mõelda kõige lihtsamate ja ehk tühisemate asjade üle oma elus ning neid katsuda enese jaoks lahti mõtestada.

Jah, kui me inimesed oleks kõik nagu standardiseeritud robotid või tehnoloogilised vidinad, siis saaks tõesti läheneda igale tooteseeriale või sama tooemargi väljalaskele täpselt ühtviisi, aga me pole seda. Me oleme inimesed ikkagi, ärge seda unustage. Meie hulgas pole kahte samasugust ja täiesti identset indiviidi, sest meid on loodud erinevateks, ainukordseteks, kes ei pea olema kellegi teise moodi, kui ainult iseenda moodi. Ning me ei tohiks ära unustada seda, et igasühes meist on midagi, millega massist eristuda ning esile kerkida ja seda tuleks ära kasutada, mitte lasta sellel raisku minna.

Ja kui me sellele rohkem mõtleks ning seda tihedamini aduks, et me kõik oleme erinevad, haruldlased füüsiliste ja vaimsete omaduste kooslused, oleks nii mõndagi teistmoodi. Näiteks poleks enam nii palju neid hetki, kui me mõtleme isekeskis, et miks paganama päralt mõned inimesed arvavad, et see, mis on hea neile ja kisub neil suunurgad lõkerdades ülespoole ning paneb südame valjuhäälselt rõkkama, peaks samasuguse tundeplahvatuse ja joviaalse emotsiooni vallandama ka teistes inimestes? Väike mõtisklemise koht järjekordselt, aga las igaüks mõlgutab oma mõtteid nüüd edasi ise ja asugu omakeskus rännakule põnevasse mõtetelabürinti ja otsigu seda õiget väljapääsu.

Lõppakordi alguseks tooks siia ühe maailma enimmüüdid ja tuntuima kirjaniku, Paulo Coelho, inglisekeese tsitaadi, mis mind erakordselt imponeerib:„Man needs to choose, not just accept his destiny“. Mina usun, et igaüks peaks endas navigeerima välja oma tõelise Põhjasuuna ning seda järgima ja olema oma saatuse meister, mitte järgima vaikides teed, mis talle valitakse. Ärge lööge käega üksnes seepärast, et te võib olla ei tea täpselt, kuidas jõuda sinna, kus te teel olete. Tähtis on jõuda äratundmiseni selles, mis on te eesmärk ja sihtpunkt. Te kompassinõel, mis näitab Põhja, juhatab teid õiges suunas ning hoiab kursilt liigselt kõrvale kaldumast. Pealegi, tähtis on teelpüsida ning edasiliikuda ja iga natukese läbitud vahemaa pärast näeme jällegi tükk maad ettepoole. Ja siis oleme me võimelised järjekordselt oma marsruudis läbi elu tegema pisemaid või suuremaid korrektuure ja parandusi. Püsige teel, hoidke meel avatuna, sättige purjeid, hiivake ankur ja põrutage turvalisest kodusadamast minema ning elage oma elu endavääriliselt. Edu! Olemegi õnnelikult koos lõpuni jõudnud! Nägemiseni-kuulmiseni ning peatese kohtumiseni!

Kas sa valiksid kompassi, kui on võimalik valida kaart?

Eelnevas postituses alanud järjeloo teine jagu tuleb siit ning mõnusat jätkulugemist ja nautige rännakut selle loo ja oma mõttemaailma seltsis!

Ma usungi, et just need kolm inimese sisemaailma fragmenti – põhimõtted, väärtused ja veendumused – moodustavadki suure osa iga inimese tõelisest Põhjasuunast, mis neid läbi elu juhatab ning aitab oma tegudes, mõtetes ja sõnades joonduda oma tõelise identideedi tuuma järgi. Kindlasti on veel kümneid, sadu kui mitte kordades enam tegureid ja nüansse, mis me elu mõjutavad ja meile mõju avaldavad, kuid ma usun, et nende mõju pole nii suur kui nende kolm eelpool nimetatud komponendi oma. Seda seetõttu, et see inimvaimsuse püha kolmainsus on välja kujunenud me elu jooksul ning kõige selle põhjal, mis meid puudutanud ning mõjutanud on ja mida oleme pidanud läbi elama ja mille osaliseks olema oma eludes. Ja järelikult on see suuresti ka see, milliseks me oleme seni elatud elu jooksul muutunud ja kelleks saanud. Need kolm inimvaimsuse koostisosa on suuresti selle peegeldus, mis meiega me elude jooksul toimunud on ning mil viisil ja määral see kõik meid puudutanud on. Ning see, mida me oma elatud elude jooksul oleme oman nahal tunda saanud, deminsotreerib suuresti ka seda, milliseks inimeseks me oleme muutnud ning kuidas selle baasilt elu, teisi inimesi ja üldse maailmas toimuvat näeme.

Tõeline Põhjasuund võib aja möödudes muutuda ning selles pole midagi häbenemisväärset ega põlastavat, sest meist keegi pole ega saagi olla täna enam samad inimene, kes me olime eile ning kindlasti kohe mitte pole me enam homme samad indiviidid kes täna. Juba selsamusel praegusel hetkel, mil te neid ridu loete, liigute te edasi, muutute ja jätate oma vana mina maha. Juba antiikfilosoof Herakleitos konstateeris oma seisukoha, et maailmas toimub pidev liikumine ja muutumine ning formuleeris selle järgnevas aforismis: „Samasse jõkke ei saa astuda kaks korda“. See tähendab seda, et kõik muutub ning mitte miski ega keegi pole järgneval hetkel enam täpselt samasugune kui on seda eelneval olnud.

Ma mõtisklen järgnevalt ühe ajatu moraali printsiibi üle ning lasen oma mõtte lendu filosofeerimaks sellel teemal ning kribin tulemuse sõnalisse vormi. Märkuseks peaks lisama veel nii palju, et mu eesmärk ei ole järgnevaga ümber lükata moraali kuldreeglit ega teha endast ketserit, kes midagi revolutsioonilist kirjutab. Pigem lihtsalt soon avaldada oma seisukoha selle printsiibi kohta ning pakkuda Teile veidike ekstravagantsem lähenemine, kui te harjunud kuulma ja nägema olete.

Moraali kuldreegel juba aegade hämarusest saati on olnud – ning seda juba varem, kui inimesed kirjutama õppisid – et ärge tehke teistele seda, mida te ei taha, et teile tehtaks. Tundub ju vettpidav ning igati sobilik ja universaalne lähenemine, eks? Kui see on nii juba tuhandeid aastaid olnud ja me seda ikka dogmaatiliselt usume, siis see peab küll midagi ümberlükkamatut olema ning seda peaks suisa pimesi järgima. Aga siin selles kuldreeglis laiutab üks kohutavalt hiiglasik aga, sest me ei mõista, miks peaks keegi arvama, et see, mis talle on sobilik ning vastuvõetav, peaks seda ka teistele olema? Mis me oleme mingid täiuslikkuse etalonid või pooljumalad, kelle soovid ning seisukohad on kui õigesti käitumise postulaadid, mida tuleb järgida ja mille järgi elada?

Mina läheneks sellele moraalsust hoomata püüdvasse aforismi natuke teise nurga alt. Ma parafraseeriks seda natuke ning muudaks selle isikukesksemaks ja personaalselt just ainuisikuliselt kindlale inimesele sobivamaks. Nii oleks see suuremat meelerahu pakkuvam ja meelsamini järgitav, et selles oleks arvestatud iga inimese kui indiviidi erisuste ja eripäradega. Ning otseloomulikult sellega, et iga inimene on unikaalne ja harukordne ning seega pole võimalik, et kahele inimesele oleksid täielikult vastuvõetavad ning aktsepteeritavad ühed ja samad käitumis- ning mõttemustrid. Jätkub...Kohtumiseni!