Kas sa valiksid kompassi, kui on võimalik valida kaart?

Ja kätte on jõudnudki juba kaks postitust väldanud mõtiskluse kulminatsioon ja lõppvaatus. Nautige selle loo Grand Finalèt ning loodetavasti leiate ka sellest jutulõigust midagi kasulikku, mõtlemapanevat ning teistsugust, mis avardab Te maailmavaadet ning aitab liikuda edasi eneseavastuse teel. Ja seda tahaks ka öelda veel enne loo enda juurde siirdumist, et premeerige ennast isegi väikeste kordaminekute ja edukate soorituste puhul, sest see aitab Teil liikuda tõeliselt väljapaistvate ning kiivalt ihaldatud edutriumfide poole. Pidage meeles, et tähtis on edasiminek, hoolimata sellest, et tihti tuleb selleks, et üks samm edasi astuda, kaks jalapikkust tagasi kepselda. Kuid ikkagi olete Te jõudnud kaugemale, kuid samas lähemale sellele sihtkohale, kus Te sooviksite olla. Olge muhedad!

See innovaatilisem ja teistsuguse vaatenurga alt lähenev moraali aluslähtekoht võiks kõlada nii umbes nii: „Tee teistele inimestele seda, mida teised inimesed soovivad, et neile tehtaks“. Kas märkate rõhuasetuse ning tasakaalu nihkumist sellelt, et mida me ei taha, et meile tehtaks, sellele, et keskendume sellele, mida teised inimesed tahavad ning mis neile on meelepärane?

Just see peakski olema meie käitumise ning liikumapanevate jõudude baasvundamendiks millele tugineda, et teha teistele inimestele seda, mis on nende jaoks meeltmööda ja meeliülendav. Kes meist ei sooviks, et meiega käitutaks nii nagu meile meeldib ning vastavalt sellele, mida me kõige enam tahame ja igatseme teiste inimese käitumises ja suhtumises endasse näha?

See on ikka maru tunne küll, kui sa saad oma südames tunda seda tundevalangut ja võbelevat õnnerõkatust südameall, et ühtäkki on sinu tunded, mõtted, unistused, ideaalid ja soovid tugipostiks sellele, millele toetub teiste käitumine ja suhtumine sinusse. Lõpuks võetakse sind kui erakordselt ainulaadset ja rariteetset ilmakodanikku kõigi oma vigade, puudustee, eripärade ja võrratute positiivsete omaduste ning natuuri iseärasustega – viimaks on sinu huvid need, mida järgitakse, mitte kellegi teise õhkõrnad arvamused, et mis sulle peaks sobima. Ja seda ainult ühelainsal põhjusel – et kellelegi teisele meeldis see ja oli sobilik. Natuke narr arvamus, eks ju? Aga selline on kirbe igapäeva reaalsus. Tegelikus elus võivad ka kõige elementaarsem tunduda keeruka matemaatilise võrratusena, kus on mitu muutujat. Aga tegelikult pole ning seega ei tasuks lasta end heidutada ja nörritada ja vahel mõelda kõige lihtsamate ja ehk tühisemate asjade üle oma elus ning neid katsuda enese jaoks lahti mõtestada.

Jah, kui me inimesed oleks kõik nagu standardiseeritud robotid või tehnoloogilised vidinad, siis saaks tõesti läheneda igale tooteseeriale või sama tooemargi väljalaskele täpselt ühtviisi, aga me pole seda. Me oleme inimesed ikkagi, ärge seda unustage. Meie hulgas pole kahte samasugust ja täiesti identset indiviidi, sest meid on loodud erinevateks, ainukordseteks, kes ei pea olema kellegi teise moodi, kui ainult iseenda moodi. Ning me ei tohiks ära unustada seda, et igasühes meist on midagi, millega massist eristuda ning esile kerkida ja seda tuleks ära kasutada, mitte lasta sellel raisku minna.

Ja kui me sellele rohkem mõtleks ning seda tihedamini aduks, et me kõik oleme erinevad, haruldlased füüsiliste ja vaimsete omaduste kooslused, oleks nii mõndagi teistmoodi. Näiteks poleks enam nii palju neid hetki, kui me mõtleme isekeskis, et miks paganama päralt mõned inimesed arvavad, et see, mis on hea neile ja kisub neil suunurgad lõkerdades ülespoole ning paneb südame valjuhäälselt rõkkama, peaks samasuguse tundeplahvatuse ja joviaalse emotsiooni vallandama ka teistes inimestes? Väike mõtisklemise koht järjekordselt, aga las igaüks mõlgutab oma mõtteid nüüd edasi ise ja asugu omakeskus rännakule põnevasse mõtetelabürinti ja otsigu seda õiget väljapääsu.

Lõppakordi alguseks tooks siia ühe maailma enimmüüdid ja tuntuima kirjaniku, Paulo Coelho, inglisekeese tsitaadi, mis mind erakordselt imponeerib:„Man needs to choose, not just accept his destiny“. Mina usun, et igaüks peaks endas navigeerima välja oma tõelise Põhjasuuna ning seda järgima ja olema oma saatuse meister, mitte järgima vaikides teed, mis talle valitakse. Ärge lööge käega üksnes seepärast, et te võib olla ei tea täpselt, kuidas jõuda sinna, kus te teel olete. Tähtis on jõuda äratundmiseni selles, mis on te eesmärk ja sihtpunkt. Te kompassinõel, mis näitab Põhja, juhatab teid õiges suunas ning hoiab kursilt liigselt kõrvale kaldumast. Pealegi, tähtis on teelpüsida ning edasiliikuda ja iga natukese läbitud vahemaa pärast näeme jällegi tükk maad ettepoole. Ja siis oleme me võimelised järjekordselt oma marsruudis läbi elu tegema pisemaid või suuremaid korrektuure ja parandusi. Püsige teel, hoidke meel avatuna, sättige purjeid, hiivake ankur ja põrutage turvalisest kodusadamast minema ning elage oma elu endavääriliselt. Edu! Olemegi õnnelikult koos lõpuni jõudnud! Nägemiseni-kuulmiseni ning peatese kohtumiseni!