Ma usungi, et just need kolm inimese sisemaailma fragmenti – põhimõtted, väärtused ja veendumused – moodustavadki suure osa iga inimese tõelisest Põhjasuunast, mis neid läbi elu juhatab ning aitab oma tegudes, mõtetes ja sõnades joonduda oma tõelise identideedi tuuma järgi. Kindlasti on veel kümneid, sadu kui mitte kordades enam tegureid ja nüansse, mis me elu mõjutavad ja meile mõju avaldavad, kuid ma usun, et nende mõju pole nii suur kui nende kolm eelpool nimetatud komponendi oma. Seda seetõttu, et see inimvaimsuse püha kolmainsus on välja kujunenud me elu jooksul ning kõige selle põhjal, mis meid puudutanud ning mõjutanud on ja mida oleme pidanud läbi elama ja mille osaliseks olema oma eludes. Ja järelikult on see suuresti ka see, milliseks me oleme seni elatud elu jooksul muutunud ja kelleks saanud. Need kolm inimvaimsuse koostisosa on suuresti selle peegeldus, mis meiega me elude jooksul toimunud on ning mil viisil ja määral see kõik meid puudutanud on. Ning see, mida me oma elatud elude jooksul oleme oman nahal tunda saanud, deminsotreerib suuresti ka seda, milliseks inimeseks me oleme muutnud ning kuidas selle baasilt elu, teisi inimesi ja üldse maailmas toimuvat näeme.
Tõeline Põhjasuund võib aja möödudes muutuda ning selles pole midagi häbenemisväärset ega põlastavat, sest meist keegi pole ega saagi olla täna enam samad inimene, kes me olime eile ning kindlasti kohe mitte pole me enam homme samad indiviidid kes täna. Juba selsamusel praegusel hetkel, mil te neid ridu loete, liigute te edasi, muutute ja jätate oma vana mina maha. Juba antiikfilosoof Herakleitos konstateeris oma seisukoha, et maailmas toimub pidev liikumine ja muutumine ning formuleeris selle järgnevas aforismis: „Samasse jõkke ei saa astuda kaks korda“. See tähendab seda, et kõik muutub ning mitte miski ega keegi pole järgneval hetkel enam täpselt samasugune kui on seda eelneval olnud.
Ma mõtisklen järgnevalt ühe ajatu moraali printsiibi üle ning lasen oma mõtte lendu filosofeerimaks sellel teemal ning kribin tulemuse sõnalisse vormi. Märkuseks peaks lisama veel nii palju, et mu eesmärk ei ole järgnevaga ümber lükata moraali kuldreeglit ega teha endast ketserit, kes midagi revolutsioonilist kirjutab. Pigem lihtsalt soon avaldada oma seisukoha selle printsiibi kohta ning pakkuda Teile veidike ekstravagantsem lähenemine, kui te harjunud kuulma ja nägema olete.
Moraali kuldreegel juba aegade hämarusest saati on olnud – ning seda juba varem, kui inimesed kirjutama õppisid – et ärge tehke teistele seda, mida te ei taha, et teile tehtaks. Tundub ju vettpidav ning igati sobilik ja universaalne lähenemine, eks? Kui see on nii juba tuhandeid aastaid olnud ja me seda ikka dogmaatiliselt usume, siis see peab küll midagi ümberlükkamatut olema ning seda peaks suisa pimesi järgima. Aga siin selles kuldreeglis laiutab üks kohutavalt hiiglasik aga, sest me ei mõista, miks peaks keegi arvama, et see, mis talle on sobilik ning vastuvõetav, peaks seda ka teistele olema? Mis me oleme mingid täiuslikkuse etalonid või pooljumalad, kelle soovid ning seisukohad on kui õigesti käitumise postulaadid, mida tuleb järgida ja mille järgi elada?
Mina läheneks sellele moraalsust hoomata püüdvasse aforismi natuke teise nurga alt. Ma parafraseeriks seda natuke ning muudaks selle isikukesksemaks ja personaalselt just ainuisikuliselt kindlale inimesele sobivamaks. Nii oleks see suuremat meelerahu pakkuvam ja meelsamini järgitav, et selles oleks arvestatud iga inimese kui indiviidi erisuste ja eripäradega. Ning otseloomulikult sellega, et iga inimene on unikaalne ja harukordne ning seega pole võimalik, et kahele inimesele oleksid täielikult vastuvõetavad ning aktsepteeritavad ühed ja samad käitumis- ning mõttemustrid. Jätkub...Kohtumiseni!
No comments:
Post a Comment