Viga on viga teha, kuid viga on ka viga vältida

Me kõik üldiselt sooviksime hea meelega vältida vigu, valesid otsuseid, halbu valikuid ning tulemusteni mitteviivaid tegusid. Kuid me kõik anname samas endale aru, et selleks, et teha tulemuslikke otsuseid, õigeid valikuid, läbimõeldud ja edukaid valikuid ning võimalikult vähe vigu, vajame kogemusi.

Mis asi on aga kogemus? Tehtud viga? Jah, tõsi mis tõsi, tehtud viga on väärtuslik õppetund, kui me ise oleme valmis seda oma õppimiseks ja edasiarendamiseks ära kasutama. Kas vale otsus on kogemusteläte tulevikuks? Järjekordselt õige vastus on jaa. Või kas hoopis millegi tegemata jätmine on äkki väärtuslikuks õppetunniks? Just nimelt on! Vahel meie suurimad apsakad elus ongi need teod, mida me pole teha julgenud. Aga ärgem muidugi seejuures unustagem, et kogemus on ka kõik see, mis meie jaoks positiivse tulemusega lõppeb. Kogemuste saamiseks ei ole kohustuslik ühelt vale otsuse kivilt teisele tammuda selleks, et jõuda teisele poole kogenematuse jõge, kuid ühtki otseteed ka sinna pole!

Aga kui me vajame õigete otsuste tegemiseks kogemusi, siis kas me mitte ei peaks veelgi rohkem ja julgemalt ette võtma, veelgi suuremas kogemuses oma ellu tooma kaalutletud riske ning proovima ellu viia tegevusi, mis ei pruugi olla koheselt edukad? Siinkohal ei ole õigeid ega valesid vastuseid ning enda edu retsepti koostisosad peab igaüks ise kokku segama. Kuid üks võtmetähtsusega komponente on kindlasti selles väärtuslikud, õpetlikud, edasiviivad ja arendavad kogemused.

Kui edukaks saamine nõuab valesid valikuid, läbikukkumisi, ebaõnnestumisi ja nurjumisi, miks siis lasta kõik need väärtuslikud eluõppetunnid kellelgi teisel omandada? Muidugi me ei peaks ega jõuagi ise kogu maailma vigu läbi teha, ent teadmine edasiviivate õppetumdide vajalikkusest peaks andma meile julgust neist mõnedki läbi kogeda. Targad inimesed on need, kes oskavad õppida teiste vigadest, kuid eelkõige ikkagi enda omadest. Aga minu meelest on rumalaist rumalam jätta nii palju elus tegemata kartes palehigis isegi väiksemaid eksimusi, valesid otsuseid ning sellega kaasnevat teiste halvakspanu ja satiiri.

Targasti ning läbimõeldult võetud riskide koguhulk kindlasti suurendab meie edu saavutamise tõenäosust, kuid kallid inimesed, meie ei tohi ära unustada, et ainuüksi üks väga vale ja läbmõtlemata otsus võib omada fataalseid tagajärgi. Aga see ei tohiks olla piduriks, mis ei lase meil elurajal endale väärilise tempoga liikuda. Ning me ei tohi jääda ainult vaatama tahavaatepeeglisse, sest sealt näeb ainult möödunud teekonda, ent meie ees seisev elamata elu on teisel pool tahavaatepeeglit – jah, just kõik see, mis paistab esiklaasist. Seistes näoga mineviku poole, seisame seljaga tuleviku poole, nagu on üks tark mees kunagi lausunud.

Vihmavarju pole vaja päikse eest kaitseks

See on imeline, lausa maagiline tunne, kui me suudame korda saata midagi sellist, mis esialgu meie jaoks tundus saavutamatu, suisa ületamatu ning kättevõitmatu. Walt Disney on tabavalt öelnud, et pole olemas võimatuid unistusi, vaid see on meie endi piiratud ettekujutus võimalikkusest, mis meid tagasi hoiab.

Enamik suuri unistusi ja eesmärke ei täitu ainult meie endi jõul, vaid selleks on vaja ka teiste meid toetatavate, abistavate ning julgustavate lähedaste toetust. On võrratu tunne, eriti tänapäeva vingel digiajastul omada Facebookis või kuskil teises sotsiaalvõrgustikus, sadade viisi kontakte. Olla  sotsiaalselt atraktiivne ja huvipakkuv ning tunda ennast justkui mõne superstaari kombel fännide poolt armasatuna.

Aga selliste suurte unistuste ja eesmärkide elluviimisel etendavad olulisimat ning hinnatuimat rolli hoopis need vähesed inimesed, kes on me kõrval tõeliselt, kes on meile toeks mitte ainult meie kontaktilistis oleku, vaid ka reaalse kohaoleku ning abiga. Me vajame enda kõrvale neid inimesi, kes aitavad meil esialgu justkui hoomamatud unistused ja eesmärgid jagada tükkideks, etappideks ning lühemateks ja jõukohasteks vahemaadeks. Ning nii künkatipp künkatipu haaval mäetippu vallutades viib see meid ka kõige kõrgemate mäetippude võtmiseni.

On oluline omada enda kõrval inimesi, kes ei lase meil alla anda, kes annavad meile jõudu ning ulatavad abikäe kui peaksime maha langema ja soovima maas lebama jäädagi. Nad ajavad meid püsti, innustavad ning motiveerivad ja tulevad koos edasi, kohkumata tagasi ettetulevatest tagasilöökidest, saadud hoopidest ning loobumismõtteid tekitavatest ebaõnnestumistest. Need on inimesed, kes pole nõus meiega olema mitte ainult päikseliselt sillerdavatel, joviaalsetel ja rõõmu pakkuvatel päevadel, vaid ka neil hetkedel, kui me isegi tahaksime oma elufilmist põgeneda. Aga nad on nõus meiega koos jääma neisse kaadritesse ning olema ülesvõetud ka järgmistel võtetel. Nad on nõus meiega mitte ainult jagama oma vihmavarju sajuse ilma korral, vaid kui ka vaja, siis ennasohverdavalt seisma vihma käes, laskmaks meil end piisavalt koguda, et olla taas võimelised hoidma seda sama vihmavarju ning kaitsmaks neid samu inimesi, kes on meie jaoks olemas olnud.

Kõik me eludes möödub, aga need sidemed, mis luuakse neil hetkedel, neil mõõna- ja kriisiperioodidel, on need vundamendiblokid, millele rajatakse suur ja helge ühine tulevik.

Ära ole müürsepp, kes ehitab müüri, jäämaks üksi

Me kõik vahel justkui ehitaks enda ümber mingit kaitsemüüri. Laome seda müürsepa lombel kivi kivi haaval ühe kõrgemaks, lisame sellele kaitserajatise seintele üha enam paksust ning leiutame pidevalt üha tugevamaid sidusaineid, millega seda kõike veelgi tugevamalt kokku liita. Ma ei mõtle siinkohal füüsiliste barjääride ehitamist, vaid seda eelkõige vaimses ning emotsionaalses distantsilises mõttes.

Me sageli ehitame enda ümber justkui mingi kindluse, piiritleme nagu mõne konkreetse territooriumi, kus me oleme kaitstud ning tunneme ennast kindlalt. Aga tihti me ei tee seda tegelikult mitte selle pärast, et lähedasi inimesi eemal hoida, vaid pigem selleks, et näha, kes hoolivad piisavalt, et neist läbi murda. Tahame justkui testida, et kes meie lähedastest on sedavõrd pühendunud, ennastsalgavad, järjepidevad ning armastusväärsed. Me soovime näha, et kes neist jaksavad ning suudavad seatud barrikaadidest läbi murda. Me soovime mingitel hetkedel muuta iseend raskesti kättesaadavateks, ehk isegi lausa kättesaamatuteks ning ülesleidmatuteks. Kuid seda mitte seepärast, et me sooviks olla üksi, ilma kellegi läheduse, hoole ja armastuseta, vaid seetõttu, et me tahame näha, et kellel on soovi seda kõike anda piisavalt, et meie vastuarmastus, hool ja lähedus ära teenida.

See kõik on lausa kummastavalt keeruline ja arusaamatu, et miks pagana pärast me sedavõrd paradoksaalselt käitume. Me sooviksime olla siin praeguses hetkes kohal ning nautida seda täiel rinnal ja kogu hingest kellegagi, kes meie jaoks omab erilist tähendust. Kuid me samas proovime teda tõrjuda mitmesuguste vahenditega võimalikult kaugele ning testida, et kas ta on nõus pingutama veel ja veel ning veel, et meie poolehoid, lugupidamine ning pühendumus ära teenida.

Kurb on see, et me kaotame sageli seetõttu oma eludest mitmeid tähtsaid ning vägagi olulisi inimesi, keda tegelt enda ellu sooviks. Seda suuresti seepärast, et me sooviks, et tuldaks meie juurde, ent ise me ei ole nõus poolele teelegi vastu minema. Me ei helista, me ei vasta kirjadele, me ei otsi temaga kontakti, ei kutsu teda ühiselt midagi ette võtma, ent samas päev päevalt muutume ise üha häiritumaks ning kurvemaks, et see teine inimene seda ei tee.

Me hakkame üha enam seda talle ette heitma, pahaks panema ning mõtlema temast kui inimesest, kellele me järelikult ei paku huvi ega kes väärigi kuulumist me ellu. Aga tegelikult oleme me selles suuresti ise süüdi, sest me tahame, et teised me seatud piiretest läbi murraks, need maha lõhuks, me poole suunduks ja lausa tulihingeliselt pageks. Ent jätame ise hoolimatult nende kohale jõudes isegi ukse avamata. Jäädes lootma, et nad seda ise teevad.

Ent siis saabub hetk, mil paljudel inimestel saab nendest mängudest ja vintsutustest villand ning nad lahkuvad ja lahkuvad jäädavalt. Nad ei pööra pilku enam tagasi ega valuta südant Su pärast, sest neil on villand Su mängudest ja igasugu tobedatest takistustest, mida nende teele veeretad. Nad ei soovi neid nänge mängida ega lõputult olla testitud, vaid olla Sinuga koos, elada mitte ainult enda jaoks, vaid jagada oma elu Sinuga, mitte kogu elamise rõõmu ja õnne endale krabada, vaid jagada seda Sinuga ning panna see üheskoos kasvama.

Minu arust üks kurvemaid hetki me elus on see, kui me avastame, et oleme küll elanud, kuid tegelikult jätnud liigagi palju hetki tõeliselt elamata! Ja elamise kunst, see tõeline õnn, seisnebki ju paljuski mitte omamises, vaid millegi jagamises ning selleks, et midagi jagada, peab Su elus leiduma neid, kellega seda teha! Ära eelda ega oota, et alati ise Sinu juurde tee üles leitaks, vaid ole valmis poolele teele vastu minema. Ole valmis näitama, et Sa ka hoolid, armastad ning oled nõus panustama sellesse, mis nii ehe, kaunis ja võrratu – armastada ja olla armastatud oma lähedaste poolt!

Ole hea ning helista, kirjuta või lepi kokku kohtumine nüüd esimese inimesega, kellega Sa sooviks rohkem koos olla või kellega Sa pole liigagi ammu suhelnud, kuigi sellest oma mõtetes oled mõelnud sagedamini kui päike jõuab päeva jooksul tõusta ning loojuda ja nii juba tükimat aega päevast päeva! Päevast päeva!

Carpe diem!