Me kõik vahel justkui ehitaks
enda ümber mingit kaitsemüüri. Laome seda müürsepa lombel kivi kivi haaval ühe
kõrgemaks, lisame sellele kaitserajatise seintele üha enam paksust ning
leiutame pidevalt üha tugevamaid sidusaineid, millega seda kõike veelgi tugevamalt
kokku liita. Ma ei mõtle siinkohal füüsiliste barjääride ehitamist, vaid seda
eelkõige vaimses ning emotsionaalses distantsilises mõttes.
Me sageli ehitame enda ümber
justkui mingi kindluse, piiritleme nagu mõne konkreetse territooriumi, kus me
oleme kaitstud ning tunneme ennast kindlalt. Aga tihti me ei tee seda
tegelikult mitte selle pärast, et lähedasi inimesi eemal hoida, vaid pigem
selleks, et näha, kes hoolivad piisavalt, et neist läbi murda. Tahame justkui
testida, et kes meie lähedastest on sedavõrd pühendunud, ennastsalgavad, järjepidevad
ning armastusväärsed. Me soovime näha, et kes neist jaksavad ning suudavad seatud
barrikaadidest läbi murda. Me soovime mingitel hetkedel muuta iseend raskesti
kättesaadavateks, ehk isegi lausa kättesaamatuteks ning ülesleidmatuteks. Kuid
seda mitte seepärast, et me sooviks olla üksi, ilma kellegi läheduse, hoole ja
armastuseta, vaid seetõttu, et me tahame näha, et kellel on soovi seda kõike anda
piisavalt, et meie vastuarmastus, hool ja lähedus ära teenida.
See kõik on lausa kummastavalt
keeruline ja arusaamatu, et miks pagana pärast me sedavõrd paradoksaalselt
käitume. Me sooviksime olla siin praeguses hetkes kohal ning nautida seda täiel
rinnal ja kogu hingest kellegagi, kes meie jaoks omab erilist tähendust. Kuid
me samas proovime teda tõrjuda mitmesuguste vahenditega võimalikult kaugele
ning testida, et kas ta on nõus pingutama veel ja veel ning veel, et meie
poolehoid, lugupidamine ning pühendumus ära teenida.
Kurb on see, et me kaotame sageli
seetõttu oma eludest mitmeid tähtsaid ning vägagi olulisi inimesi, keda tegelt enda
ellu sooviks. Seda suuresti seepärast, et me sooviks, et tuldaks meie juurde,
ent ise me ei ole nõus poolele teelegi vastu minema. Me ei helista, me ei vasta
kirjadele, me ei otsi temaga kontakti, ei kutsu teda ühiselt midagi ette võtma,
ent samas päev päevalt muutume ise üha häiritumaks ning kurvemaks, et see teine
inimene seda ei tee.
Me hakkame üha enam seda talle ette
heitma, pahaks panema ning mõtlema temast kui inimesest, kellele me järelikult
ei paku huvi ega kes väärigi kuulumist me ellu. Aga tegelikult oleme me selles
suuresti ise süüdi, sest me tahame, et teised me seatud piiretest läbi murraks,
need maha lõhuks, me poole suunduks ja lausa tulihingeliselt pageks. Ent jätame
ise hoolimatult nende kohale jõudes isegi ukse avamata. Jäädes lootma, et nad
seda ise teevad.
Ent siis saabub hetk, mil
paljudel inimestel saab nendest mängudest ja vintsutustest villand ning nad
lahkuvad ja lahkuvad jäädavalt. Nad ei pööra pilku enam tagasi ega valuta
südant Su pärast, sest neil on villand Su mängudest ja igasugu tobedatest
takistustest, mida nende teele veeretad. Nad ei soovi neid nänge mängida ega
lõputult olla testitud, vaid olla Sinuga koos, elada mitte ainult enda jaoks,
vaid jagada oma elu Sinuga, mitte kogu elamise rõõmu ja õnne endale krabada,
vaid jagada seda Sinuga ning panna see üheskoos kasvama.
Minu arust üks kurvemaid hetki me
elus on see, kui me avastame, et oleme küll elanud, kuid tegelikult jätnud
liigagi palju hetki tõeliselt elamata! Ja elamise kunst, see tõeline õnn,
seisnebki ju paljuski mitte omamises, vaid millegi jagamises ning selleks, et
midagi jagada, peab Su elus leiduma neid, kellega seda teha! Ära eelda ega
oota, et alati ise Sinu juurde tee üles leitaks, vaid ole valmis poolele teele
vastu minema. Ole valmis näitama, et Sa ka hoolid, armastad ning oled nõus
panustama sellesse, mis nii ehe, kaunis ja võrratu – armastada ja olla
armastatud oma lähedaste poolt!
Ole hea ning helista, kirjuta või
lepi kokku kohtumine nüüd esimese inimesega, kellega Sa sooviks rohkem koos
olla või kellega Sa pole liigagi ammu suhelnud, kuigi sellest oma mõtetes oled
mõelnud sagedamini kui päike jõuab päeva jooksul tõusta ning loojuda ja nii juba
tükimat aega päevast päeva! Päevast päeva!
Carpe diem!
No comments:
Post a Comment