Aastaid tagasi kirjutasin üsna
sageli erinevatel ennast huvitavatel teemadel ning jagasin oma mõtteid,
vaatenurki, ideid ning teemakäsitlusi teistega kirjasõna vahendusel.
Vahepealsetel aastatel pole ma seda aga enam teinud. Olen tegelenud väga palju
enese kasvatamise ja arendamisega ning katsunud paljud küsimused ja teemad
esmalt enda jaoks selgeks mõelda, kui neist teistele kirjutada.
Mis aga pani mind seda
mõttearendust kirjutama? Üheks põhjuseks kindlasti see, mida olen enese jaoks
avastanud vahepealsel ajal ning see, kuhu olen oma sisemise kasvamisega jõudnud
ning usun, et mul on mida jagada. Kindlasti üheks ajendiks oli ka see, et olen
võtnud natukeseks aja maha, et inventeerida oma elu, jõuda selgusele, kus ma
omadega olen, mida mu elu hetkel sisaldab ning paika panna edasine kasvuplaan
oma sisemiseks arenguks ning kaardistada oma eesmärgid edaspidiseks, et
liiguksin järjepidevalt, distsiplineeritult ning mõtestatult nende suunas.
Selle kõige käigus olen pidanud
revideerima ka oma inimsuhted ja sotsiaalse lävimise ning üle vaatama, millised
inimesed olen oma ellu lubanud. Olen välja sõelunud inimesed, kes tegelikult ei
vääri kohta minu elus ning üle vaadanud selle, kui palju mingi inimene mu ajast
ja tähelepanust siiani saanud on ja kui palju tegelikult väärt on. Ehk see on
liialt otsekoheselt või robustselt öeldud, kuid olen loobunud osadest inimestest
ja ehk ballastist, mida olen endaga kaasas kandnud ning mis on mind tegelikult
hoopis tagasi hoidnud. See on põhjustanud seda, et ma pole ehk vahel suutnud
nii kiirelt edasi liikuda, kui oleks soovinud ning teisalt ka seda, et ma olen
kulutanud oma väärtuslikust ajast osa nendele inimestele, selle asemel, et
pühenduda see kõige limiteeritum ressurss inimese elus – aeg – nendele, kes
seda enam vääriksid.
Olen proovinud oma elu jooksul
lähtuda inimsuhete puhul põhimõttest, et „Less is more“. Ma väga valin inimesi,
keda ma oma ellu luban. Ma mõtlesn siinkohal selle all seda, keda ma TÕELISELT oma ellu ikka luban. Aga sissepääs
nö mu siseringi pole kerge ning mulle meeldib ütlus, et vahel ei ehitata müüre
selleks, et inimesi eemal hoida, vaid selleks, et näha, kes hoolib piisavalt,
et need maha lõhkuda. Kas ma nüüd just teadlikult müüre enda ümber ehitan, kuid
nö siseringi kuulumine tuleb välja teenida ja vahel selleks ka natukene „vasarale“
tööd anda, et mõned takitused maha lammutada.
Mitu aastat tagasi õpetas mulle
üks edukas ettevõtja, keda pean endale väga lähedaseks inimeseks ning enda
üheks peamiseks mentoriks ärivaldkonnas, kasutama kella põhist lähenemist
ärile. Ma olen selle mõttekäigu kasutusele võtnud ka inimsuhete mõtestamiseks
ja oma ajakasutuse analüüsimiseks. Ta õpetas mulle seda lähenemist olukorras,
kus arutasin temaga kulude struktuuri ning olin välja toonud, kui suure
osatähtsuse mingi kulu kogukuludest moodustab, et tajuda iga kululiigi tähtsust
ning anda neile mingi hoomatavam mõõde ja tähtsus. Ta avardas mu senist lähenemist
sellele temaatikale tuues sisse kella põhise lähenemise. Ta lasi mul joonistada
kella ning sellel ära märkida tööpäeva algus- ja lõpuaja. Ning seejärel lasi ta
mul iga kululiigi protsentuaalse osatähtsuse ära korrutada tööpäeva pikkusega
ning tulemuseks sain aja, mis kulub tööpäevast iga kululiigi tagasi teenimisele.
Pärast seda, kui olin ära märkinud kellale ajalise pikkuse, mis kulub iga
kululiigi tagasi teenimisele, siis ta ütles mulle, et vaata nüüd seda, et tööpäeva
lõppu jääb see osa, kui teenitakse ettevõtte omanikule kas kasumit või
kahjumit. Mida suurem on ettevõtte omanikule teenitava kasumi osa ajaliselt
tööpäeva pikkusest, seda kasulikum on ta tavaliselt kõigile pooltele. Kerge on
olla hea inimene, kui ettevõttel läheb hästi. Kuid ei ole võimalik teha
raskseid otsuseid ning seeläbi inimestele meeldida. Ma olen proovinud
võimalikult palju oma elus lähtuda põhimõttest, et tee seda, mis on õige ja
vajalik, mitte populaarne.
Olen näinud väga lähedalt rohkem
kui 2 aasta pikkust kriisi piimandussektoris, mil sageli hea inimene olemine
tähendas seda, et polnud vaja olla halb. Ma võisin küll tahta võimaldada
rohkemat, kuid see polnud lihtsalt võimalik, sest vaja oli see üliraske aeg üle
elada. Aga seda enam on oluline sellist lähenemist viljeleda ning endas
tegevuses kasutada. Ning mitte ainult halbadel aegadel vaid ka headel aegadel,
sest headel aegadel kogutud ressursid aitavad raskeid aegu paremini, edukamalt
ning vähem valutult üle elada.
Miks ma tõin siinkohal sisse
inimsuhete teemasse sellise kuluanalüüsi ning äriökonoomilise lähenemise on
see, et ma kasutan sellist kella põhist lähenemist ka inimsuhete ning oma
isikliku aja kasutamise analüüsimiseks. Aeg ajalt kujutan ma oma vaimusilmas
ette kella ning katsun sellele ära jagada erinevad tegevused ja määratleda, kui
palju aega nad minu päevast võtavad. Seda samasugust lähenemist tasub kasutada
ka selle analüüsimiseks, kui palju Sa mingile inimesele oma päevast kasutad ja
mina seda ka teen. Kui Te pole neile teemadele seni nii mõelnud, siis soovitan
seda teha, sest need avastused, mis Te selle käigus teete, võivad olla päris silmiavavad
ja ehk isegi pehmelt öeldes šokeerivad. Mind on see lähenemine väga palju aidanud
ning hõlbustanud inimsuhetele ja erinevatele tegevustele kulutatava aja
analüüsimist.
Mul on veel mitmeid mõtteid ja
teemakäsitlusi, mida soovin Teiega jagada, kuid ma ei soovi, et see kirjutis
oleks liiga pikk, mis ma korraga Teile lugemiseks avaldan. Ning kuna kindlasti
osadel Teist tekkis seda mõttevälgatust lugedes mitmeid küsimusi ja järelemõtlemist
vajavaid teemasid, siis soovin, et Teil oleks aega selle peale mõelda enne selle
loometöö teise poole lugemist. Seetõttu avaldan teise osa sellest kirjatööst hiljemalt
lähipäevail ning saate selle lõpuni lugeda.
Kindlasti andke mulle teada oma
mõtetest, emotsioonidest ja arvamusest selle kirjatöö osas ning kõik soovitused
järgmiste teemakäsitluste osas on väga oodatud. Ei oska küll öelda, millal taas
kirjutan midagi avaldamiseks ning kas tuleb seda oodata sama kaua kui seda
loometööd, võib olla vähem, võib olla kauem, kuid mida rohkem on ideid
edaspidiseks, seda enam on põhjust midagi luua.
Jääge heaks
Teie Priit
No comments:
Post a Comment