Kas sa valiksid kompassi, kui on võimalik valida kaart?

Esmalt pean mainima ära selle, et järgnev jutt tuli päris pikk ning sisutihe ja seetõttu lisan selle siaa suisa 3 osas, et hõlbustada lugemist ning tekitada väikest ootusärevust järgmise osa ilmumiseni. Ja mis kõige olulisem, loodan, et Te leiate aega ja mahti vahepeal isekeskis arutleda ning juurelda sellest loost leitu üle ning siduda loetut oma kogemuste, ideede ja mõtetega. Aga lühidalt põgus ja lühike pilguheit sellesse, millest siis järgnevalt hargnev lugu rääkima hakkab. Pean tõdema, et sinna sai sisse päris palju erinevaid mõtteid ning ideid ja arutluskäike ning võib tekkida tunne nagu vahepeal kaoks ühine läbiv joon sellest jutust ära. Ent põhituum, mille ümber kõik lõimub on selles, et me peaksime läbi elu liikudes ja kulgedes leidma endas üles autentse minakeskme, mis meid juhiks meid me otsustes ja valikutes Ning saama teadlikuks iseenesest ja sellest, kes me oleme. Ja see jutt proovibki näidata, et see, et me teame, kes me oleme, ei tähenda seda, et me peaks kõige seni omandatu küljes dogmaatiliselt kinni olema, vaid lakkamatult areneme, uuenema ja oleme pidevas vaimses liikumises. Eks igaüks tõlgendagu järgnevat kuidas tahes, ent huvitav oleks Te arvamusest teada saada. Seega ootan tagasisidet ning arvamusavaldusi ja mõnusat ajaviitmist mu mõtete seltsis!

Kui Sulle antaks valida, siis kumma sa valiksid, kas detailse ning pedantselt üksikasjaliku kaardi või ainult ilmakaari näitava kompassi? Enne, kui sa sellele mõneti ootamatule ja esmapilgul ehk ka jaburale küsimusele vastama asud, võta viivuks mõtlemisaega ning otsusta, kumma kasuks sinu vaekauss kalduks. Kui nüüd olete põgusa mõttetöö välgatuse ära teinud ning jõudnud vastuseni, siis selgitan Teile, mille mina valiks ning miks ma seda teeks.

Vaadake, kaartide suureks plussiks on see, et need on enamasti hästi põhjalikud, annavad edasi suurt hulka informatsiooni ning üksikasjalikku teavat selle kohta, mille kohta meil seda vaja läheb. Aga sellest suurimast plussist võib mõne hetkega saada ka suurim miinus – tohutu puudujääk. Kaardid edastavad mingid hetkeseisu, mõnda momentvõtet, seda kuidas asjad mingil ajahetkel olid. Aga mis siis saab, kui see mis kaardile märgitud oli ja mis teilt sealt huvi pakkus, pole enam tegelikkuses seal, kus ta kaardi järgi olema peaks?

Reaalsus muutub, tegelikkuses toimub pidev liikumine ning muutumine ja mitte ükski asi pole igavene ega kesta ajast aega arhetüüpsena. Ent nüüd sellest, et miks mina valiks kahtlemata kompassi ega mitte langetaks otsust kaardi kasuks, kui mul selleks peaks võmalus olema. Selle põhjus on selles, et põhjasuund asub ikka põhjas ning ilmakaared jäävad samaks ega muutu ajas – nad püsivad algupärase ning muutumatuna. Kompass aitab alati leida üles õige suuna, mille poole liikuda ja kuhu poole teel olla, samal ajal, kui kaardi järgi orienteeruma asudes ei pruugi me eal teada, kas seal esitatu vastab ka tegelikkusele või on see lihtsalt üks paberitükk erinevate värvide ja mitmesuguste erisuguste ja paksuste joontega.

Aga samamoodi on me elus ka igalühel väljakujunenud põhimõtted, aja jooksul klaarunud väärtused ja omaks võetud veendumused. Need on justkui kompassinõel, mis osutub tõelisele Põhjasuunale, mis juhib meid läbi elu ning aitab elada oma elu kooskõlas oma sügavaima olemusega ning tõelise sisemise minaga.

Põhimõtted on need seisukohad ja lähtealusd me elus, mis esindavad käitumisviisi, mille me oleme õigeks kiitnud ja omaks võtnud ning mis peaks esindama just seda, kuidas me mingis olukorras käituma peaksime ning mil viisil tuleks langetada otsuseid. Näiteks põhimõtteks võib olla see, et selleks, et teised sind usaldaksid, ole ise usalduvrääne või see, et jää alati oma tegudes ja käitumises ausaks ning ära püüüa oma elu rajada valele. Seda seetõttu, et valele rajatud elu, on sama, kui ehitada oma maja kuskile vesiliivale ning loota siis, et hoolega ehitatud vundament ühestki nurgast vajuma ei hakkaks, aga seda teeb ta niikuinii, varem või hiljem. Nii rohkesti kui maailmas on inimesi, on ka erinevate põhimõtete sümbioose ning kogumikke ja igaüks meist esindab just neid põhimõtteid, mida me õigeks peame ning mis tunduvad meile järgmistväärt.

Väärtused näitavad meile aga seda, millised on meie prioriteedid elus ning millises tähtsuse järjekorras oleme me enda jaoks järjestanud erinevad aluespektid ja komponendid. Väärtuses esindavad seda, mida me hindame ja väärtustame üle kõige oma eludes ning mida oleme me nõus ohverdama mingi väärtuse nimel, mis asub me väärtustehierarhias kõrgemal positsioonil. Näiteks kelle jaoks on kõrgeimaks väärtuseks perekond ning nendega koos veedetud kvaliteetaeg, kelle jaoks raha ning selle eest ostetavad materiaalsed asjad ning kellel veel mis kõik veel. Väärtused on täiesti subjektiivsed ning igale inimesele ainuomased ja see, mis asub ühe inimese väärtustepüramiidi tipus, võib teise jaoks olla alles kuskil alumisel astmikul.

Veendumused on justkui prillid, läbi mille me maailma näeme ning kuidas inimestesse suhtume. Kes on veendunud, et kõik inimesed on üdini ja läbinisti head ning usaldusväärsed, kes usub, et kõik tahavad teda petta ning valetavad talle ja proovivad seljataga käru keerata. Veendumusi on lugematul arvul ning see, kuidas me inimestesse ning end ümbritsevasse maailma oma veendumuste põhjal suhestume, määrab suuresti ära ka selle, millisena me kõike end ümbritsevat mõistme. Nii palju kui maamunal on inimesi, on ka erinevate veendumuste kogumeid ning sedavõrd ainukordselt näeb meist igaüks ka maailma ja inimesi enda ümber.