Ära ole müürsepp, kes ehitab müüri, jäämaks üksi

Me kõik vahel justkui ehitaks enda ümber mingit kaitsemüüri. Laome seda müürsepa lombel kivi kivi haaval ühe kõrgemaks, lisame sellele kaitserajatise seintele üha enam paksust ning leiutame pidevalt üha tugevamaid sidusaineid, millega seda kõike veelgi tugevamalt kokku liita. Ma ei mõtle siinkohal füüsiliste barjääride ehitamist, vaid seda eelkõige vaimses ning emotsionaalses distantsilises mõttes.

Me sageli ehitame enda ümber justkui mingi kindluse, piiritleme nagu mõne konkreetse territooriumi, kus me oleme kaitstud ning tunneme ennast kindlalt. Aga tihti me ei tee seda tegelikult mitte selle pärast, et lähedasi inimesi eemal hoida, vaid pigem selleks, et näha, kes hoolivad piisavalt, et neist läbi murda. Tahame justkui testida, et kes meie lähedastest on sedavõrd pühendunud, ennastsalgavad, järjepidevad ning armastusväärsed. Me soovime näha, et kes neist jaksavad ning suudavad seatud barrikaadidest läbi murda. Me soovime mingitel hetkedel muuta iseend raskesti kättesaadavateks, ehk isegi lausa kättesaamatuteks ning ülesleidmatuteks. Kuid seda mitte seepärast, et me sooviks olla üksi, ilma kellegi läheduse, hoole ja armastuseta, vaid seetõttu, et me tahame näha, et kellel on soovi seda kõike anda piisavalt, et meie vastuarmastus, hool ja lähedus ära teenida.

See kõik on lausa kummastavalt keeruline ja arusaamatu, et miks pagana pärast me sedavõrd paradoksaalselt käitume. Me sooviksime olla siin praeguses hetkes kohal ning nautida seda täiel rinnal ja kogu hingest kellegagi, kes meie jaoks omab erilist tähendust. Kuid me samas proovime teda tõrjuda mitmesuguste vahenditega võimalikult kaugele ning testida, et kas ta on nõus pingutama veel ja veel ning veel, et meie poolehoid, lugupidamine ning pühendumus ära teenida.

Kurb on see, et me kaotame sageli seetõttu oma eludest mitmeid tähtsaid ning vägagi olulisi inimesi, keda tegelt enda ellu sooviks. Seda suuresti seepärast, et me sooviks, et tuldaks meie juurde, ent ise me ei ole nõus poolele teelegi vastu minema. Me ei helista, me ei vasta kirjadele, me ei otsi temaga kontakti, ei kutsu teda ühiselt midagi ette võtma, ent samas päev päevalt muutume ise üha häiritumaks ning kurvemaks, et see teine inimene seda ei tee.

Me hakkame üha enam seda talle ette heitma, pahaks panema ning mõtlema temast kui inimesest, kellele me järelikult ei paku huvi ega kes väärigi kuulumist me ellu. Aga tegelikult oleme me selles suuresti ise süüdi, sest me tahame, et teised me seatud piiretest läbi murraks, need maha lõhuks, me poole suunduks ja lausa tulihingeliselt pageks. Ent jätame ise hoolimatult nende kohale jõudes isegi ukse avamata. Jäädes lootma, et nad seda ise teevad.

Ent siis saabub hetk, mil paljudel inimestel saab nendest mängudest ja vintsutustest villand ning nad lahkuvad ja lahkuvad jäädavalt. Nad ei pööra pilku enam tagasi ega valuta südant Su pärast, sest neil on villand Su mängudest ja igasugu tobedatest takistustest, mida nende teele veeretad. Nad ei soovi neid nänge mängida ega lõputult olla testitud, vaid olla Sinuga koos, elada mitte ainult enda jaoks, vaid jagada oma elu Sinuga, mitte kogu elamise rõõmu ja õnne endale krabada, vaid jagada seda Sinuga ning panna see üheskoos kasvama.

Minu arust üks kurvemaid hetki me elus on see, kui me avastame, et oleme küll elanud, kuid tegelikult jätnud liigagi palju hetki tõeliselt elamata! Ja elamise kunst, see tõeline õnn, seisnebki ju paljuski mitte omamises, vaid millegi jagamises ning selleks, et midagi jagada, peab Su elus leiduma neid, kellega seda teha! Ära eelda ega oota, et alati ise Sinu juurde tee üles leitaks, vaid ole valmis poolele teele vastu minema. Ole valmis näitama, et Sa ka hoolid, armastad ning oled nõus panustama sellesse, mis nii ehe, kaunis ja võrratu – armastada ja olla armastatud oma lähedaste poolt!

Ole hea ning helista, kirjuta või lepi kokku kohtumine nüüd esimese inimesega, kellega Sa sooviks rohkem koos olla või kellega Sa pole liigagi ammu suhelnud, kuigi sellest oma mõtetes oled mõelnud sagedamini kui päike jõuab päeva jooksul tõusta ning loojuda ja nii juba tükimat aega päevast päeva! Päevast päeva!

Carpe diem!

Olla üksnes see, kes omab midagi, või see, kes oskab ka andes omada ise rohkem

Esimesed vaimupimedust peletavad tervitused Teile, blogi lugejad, üle mitme aasta! Täna tekkisid mõned mõtted, mis ei tahtnud püsida üksnes minu peas, vaid otsisid ka vormi mõnes kirjalikus väljenduses. Siin nad on ning olge head neid lugema. Ei plaani hakata püsivalt hetkel kirjutama ning ei oska lubada ka, millal võiks oodata järgmist postitust. Kuid kindlasti ei jää tänane postitus ka viimaseks, nii et pinevat ootust Teile ning loodetavasti kohtume järgmine kord märksa lühema aja järel, kui see postitus võrreldes eelmisega! Aga siin siis tulevad minu mõtted.

Me sageli mõõdame seda, kui edukad me oleme, sellega, mis eksisteerib mateerias ning millel on olemas füüsiline vorm. See on üks lihtsamaid viise mõõtmaks seda, et kes me oleme ning samastamaks ennast nende asjadega. Kui mul on mingit asja 1 ja kellelgi 2, siis järelikult olen poole kehvem. Kuid kas ikka olen? Kas tõeline edukus peitub asjade omamises? Pigem mitte!

Kuid selge on see, et selline materiaalses vormis väljund on sageli meie edukuse tulem. Ja selles pole mitte midagi taunimisväärset! See tekitab hea enesetunde ning pakub nii vaimset kui ka materiaalset rahulolu, kui on olemas eluks vajalikud asjad ning hea, kui neid saab valida vastavalt enda eelistustele ja vajadustele. Kuid sageli veel suuremat rahulolu ning sisemist õnne tunnen ma isiklikult siis, kui saab midagi anda, teha midagi puhtast heast südamest ning midagi vastu ootamata. Poetada kellelegi mõni hea sõna, aidata mõnda hädalist, lüüa kaasa heategevuslikus tegevuses, panustada noortesse, kes on meie tulevik ning paljudessegi muudesse tegemistesse. Neid võimalusi on kaugemalt enam, kui siia neid kirja panna jõuaks ning nii minu kui ka Teie mõistus välja mõelda suudaks.

Kui me igaüks suudaks anda oma väikese panuse millessegi sellisesse, et mis ei pruugi muuta meid materiaalselt jõukamaks, kuid see-eest küll seesmiselt olemiselt ja hingelt palju rikkamaks, tervklikumaks ning õnnelikumaks. Ning seda just seetõttu kuna oleme andnud endast midagi lihtsalt puhtast heast südamest ja see paneb meie sisemuse niivõrd erilisena tundma ning südame sedavõrd tempokalt põksuma, et lausa külmajudined käivad üle kere ning pulss kiireneb sellise kiiruseni, nagu oleks käsil mõni spordivõistlus. Sellised inimesed on vajalikud, lausa hädavajalikud, kuna nende altruism, hingesuurus ning pühendumus aitavad muuta meie kõigi elu palju kaunimaks, helgemaks ning rõõmupakkuvamaks! Soovin kõigile, et me elus leiduks rohkem neid hetki, mil mõõdame oma edukust sellega, et mida me suudame anda, mitte ainult sellega, et mida me suudame omada! Märkagem selliseid inimesi enda ümber ning tänagem neid kasvõi lihtsalt mõne hea ja toetava sõnaga selle eest, et mida nad nii meie, ühiskonna kui ka kogu riigi heaks teevad!  

Mida kiiremaks muutub tempo, seda pakilisemalt tuleb otsida üles pidur

Tere, Ciao, Hello, Strastvuite!

Tore on olla tagasi, hea meel on olla jälle siin ning kõige parem kõige selle juures on see, mis tuleb kirjutamise käigus enda seest. Ootamatult on talvest saanud kevad, kevadest suvi ning nii nagu suvi on looduse, lootuste ja uute ideede tärkamise aeg, nii on ka aeg jälle üle väga pika vaheaja peletada natuke vaimupimedust!

Nagu ikka, nii on ka see järgnev tekst, mis siin lahti rullub, oma tagamõttega ning kindla sisulise õppetunniga. Soovin head lugemist, mõnusaid hetki lugemiseks ning hiljem lugetu üle järele mõtisklemiseks! Ootan Teilt tagasisidet, mõtteid, arvamusi ning mõttevahetust! Aga nüüd kiirelt-kärmelt põhilise juurde ning siit ta tuleb - fanfaarid kõlavad, eesriie tõuseb ning ta astubki prožektorisärasse Teie ette.

Alalõpmata me tormame läbi elu nagu perud hobused mässumeelselt galopeerides ning seda hetkeni, kui ühtäkki käime käntsaki heleda kisaga ninali maha ning lendame omadega uperkuuti. Just sageli nii me tunnemegi end selles kuramuse tšempionlikku võitlusvaimu õhutavas elusprindis. Me katsume järeleandmatult üksteist saavutatavas tippkiiruses ning rekordites purustada ja üle lüüa ning siis uuesti purustada ja üle lüüa.

Kuid vahel on hea, et elu meile jala ette paneb. Mulle vähemalt meeldib see ja just ühe väärtusliku omaduse pärast – see sunnib meid hetkeks aega maha võtma ja paigale tarduma ning omamoodi isegi seda hetke nautima, sest tavaliselt meil on liiga kiire, et üldse endaga toimuvale tähelepanu suunata. Selline hetk, kui see kord kätte jõuab, sunnib meid õppima hindama käesolevat hetke ning lõpetama unistamise sellest, et tõeline elu, mida me igatseme, on väljaspool seda hetke – kuskil eemal. Me käsime sunniviisiliselt päevast päeva enda ratsionaalsusel vaikida, et võiksime lasta emotsioonide tulval rääkida ning kinnitada meile iseendale oma haiglaslikus meelevalduses, et kohalpüsimine ei saa ju tähendada edasiminekut. Aga sageli just suurimad kiirused saavutataksegi siis, kui ollakse pikemat aega ühe kohapeal oldud ning loodud eeldused uuteks võitudeks ning triumfideks.

Kuid kahjuks enamik meist elab ühe osana hallist, üksluisest inimmassist, kes sööb, seedib ja kugistab alla kõik informatsiooni, mis neile edastatakse nagu maitsva piduroa delikatesse. Seda kõike ilma selleta, et hetkeks isegi mõtleks, et kas see, mida meile räägitakse, näidatakse, presenteeritakse ning uskuma pannakse, on ikka see, mille nimel ja mille suunas me sooviksime iga päev oma niigi piiratud ajaga elust rühkida. Pidage meeles, et ei saa lõputult kihutada, joosta ja kapata nagu pöörane hobu, sest üks hetk lihtsalt saab energia otsa. Lõpeb kütus – see, mis meid liikuvuses on hoidnud ja hoidma peaks.

Ma olen tabanud ennast üksjagu kordi mõttelt, et mul on hetkel hirmus kiire selleks, et rääkida mõni sõna juttu oma sõpradega, pühendada üks hetk kõige kallimatele või teha stopp ning olla mõnigi viiv selles eluvõidujooksus ainult enda päralt ning enda oma – kuulumata mitte kellelegi peale iseenda. Vahel me justkui tahaks peatuda, jääda paigale, tõmmata hetkeks hinge, kuid miskisugune vajadus taob tagantpoolt ikka lakkamatult jalaga tagumikku – vajadus olla alati kuskile teel.

Kuid suurim õnn ei seisne mitte kuskile teel olemises, vaid selle teekonna nautimises, mida mööda me käime ning KELLEGA koos me seda käime. Olles ihuüksi ning kõigist teistest irdunud, ei saa me ju olla KELLEGAGI koos ega jagada seda õnne, mida me kogeme ja sellest kõigest ammutame. Ma ei tahaks uskuda, et üksiolek kellegi omaette elueesmärkidest oleks.

Oma teekonda kuskile ihaldatud suunas ning mööda väljavalitud marsruuti tuleb niivõrd hoolega ning hingestatult nautida, et sa mäletad ka hulga aja möödudes iga viimset kui ruutsentimeetrit sellest mahakäidud rajast ning selle iga pisematki detaili. See just muudabki Su teelolemise ainulaadseks – unikaalseks rännakuks, millist mitte keegi teine siin maailmas ega mitte iial ei läbi.

Ent õnneks kajab ikka mu vahel kuskilt kuklasopist ennastkehtestav hääl, mis käsib käigu välja tõmmata ning võtta aega enda ning oma lähedaste – nende kõige olulisemate ja kallimate – inimeste jaoks. Me võime olla iga paganama sekund kuskile ruttamas, kuid lõppkokkuvõttes pole see ju mitte midagi väärt, kui meil pole kedagi, kellega seda kõike jagada. Varsti pärast sellist marulist ennastohverdavat ja –salgavat rassimist pole meil enam iseennastki. Me kaotame sellises armutus ning halastamatus rüsinas võime endale aru anda, et mida me tegelikult tahame, kuhu me teel oleme ja kas see, mille poole me püüdleme, on ikka see, mida me ka päriselt soovime? Või on see äkki kellegi poolt meile hoopealt ettesöödetud fantoomunistus või nende täitumata eluideaal? Meil pole ju aega selle üle juurelda, aga mis siis kui ühtäkki nii ongi? Kes naudib suuri kiiruseid läbi elu kulgedes, siis sellele soovin ainult taganttuult ning neile, kes soovivad elada oma elu vastavalt oma eluideaalile, siis neile ütleks: „CARPE DIEM – nautige hetke/päeva“.

Kui Te juba seda mu mõttejutustust loete, siis võtke lisaks selle loo läbi lugemisele ka mõni hetk aega ning otsige telefoniraamatust või kuskilt mujalt kontaktandmete varasalvest välja ühe Teie jaoks äärmiselt olulise inimese kontaktinfo. Saatke talle kas või lühike sõnum või tehke üks kiire kõne ja öelge talle, et Te olete tänulik talle selle eest, et ta Teil olemas on. Seda hoolimata sellest, et Te ei pühenda talle nii palju aega kui võiks ning kuigi Te elutempo on maruline, siis noil hetkedeil, mis viidate Temaga, võiks aeg seiskuda.

Ma olen õppinud seda, et kui iganestahes kiire meil ka poleks, siis ühe asja pealt elus kokku ei saa hoida ning selleks on inimsuhted – neid tuleb toita ja kasta nagu maailma kõige õrnemaid ja tähelepanelikumat hoolt vajavaid floora esindajaid. Me vajame iga päev enda kõrvale inimesi ning selleks, et meil oleks meiepoolt hinnatud inimestega täisväärtuslikud ja vastastikust rõõmu ja rahulolu pakkuvad suhted, peame neisse kogu aeg oma kallist aega ja õrna hoolt investeerima. Muidu saavad neist inimliitudest kui suhete pangakontod, mis on viimase piirini tühjaks laenatud ning kust ei ole enam sendigi eest vastuarmastust, mõistmist, kaastunnet ja nii väga igatsetud tuge saada. Mida kiiremaks muutub tempo, seda enam on vajadust pidurdada ja vajadusel ka peatuda – me ei ela õnnevaest elu mitte selle pärast, et me elust õnn puuduks, vaid seetõttu, et me ei oska peatuda, et nautida seda, mis meil on – me kõik istume tegelikult oma suurima õnnehunniku otsas, kuid ei vaevu pead langetama.