Kas sa valiksid kompassi, kui on võimalik valida kaart?

Esmalt pean mainima ära selle, et järgnev jutt tuli päris pikk ning sisutihe ja seetõttu lisan selle siaa suisa 3 osas, et hõlbustada lugemist ning tekitada väikest ootusärevust järgmise osa ilmumiseni. Ja mis kõige olulisem, loodan, et Te leiate aega ja mahti vahepeal isekeskis arutleda ning juurelda sellest loost leitu üle ning siduda loetut oma kogemuste, ideede ja mõtetega. Aga lühidalt põgus ja lühike pilguheit sellesse, millest siis järgnevalt hargnev lugu rääkima hakkab. Pean tõdema, et sinna sai sisse päris palju erinevaid mõtteid ning ideid ja arutluskäike ning võib tekkida tunne nagu vahepeal kaoks ühine läbiv joon sellest jutust ära. Ent põhituum, mille ümber kõik lõimub on selles, et me peaksime läbi elu liikudes ja kulgedes leidma endas üles autentse minakeskme, mis meid juhiks meid me otsustes ja valikutes Ning saama teadlikuks iseenesest ja sellest, kes me oleme. Ja see jutt proovibki näidata, et see, et me teame, kes me oleme, ei tähenda seda, et me peaks kõige seni omandatu küljes dogmaatiliselt kinni olema, vaid lakkamatult areneme, uuenema ja oleme pidevas vaimses liikumises. Eks igaüks tõlgendagu järgnevat kuidas tahes, ent huvitav oleks Te arvamusest teada saada. Seega ootan tagasisidet ning arvamusavaldusi ja mõnusat ajaviitmist mu mõtete seltsis!

Kui Sulle antaks valida, siis kumma sa valiksid, kas detailse ning pedantselt üksikasjaliku kaardi või ainult ilmakaari näitava kompassi? Enne, kui sa sellele mõneti ootamatule ja esmapilgul ehk ka jaburale küsimusele vastama asud, võta viivuks mõtlemisaega ning otsusta, kumma kasuks sinu vaekauss kalduks. Kui nüüd olete põgusa mõttetöö välgatuse ära teinud ning jõudnud vastuseni, siis selgitan Teile, mille mina valiks ning miks ma seda teeks.

Vaadake, kaartide suureks plussiks on see, et need on enamasti hästi põhjalikud, annavad edasi suurt hulka informatsiooni ning üksikasjalikku teavat selle kohta, mille kohta meil seda vaja läheb. Aga sellest suurimast plussist võib mõne hetkega saada ka suurim miinus – tohutu puudujääk. Kaardid edastavad mingid hetkeseisu, mõnda momentvõtet, seda kuidas asjad mingil ajahetkel olid. Aga mis siis saab, kui see mis kaardile märgitud oli ja mis teilt sealt huvi pakkus, pole enam tegelikkuses seal, kus ta kaardi järgi olema peaks?

Reaalsus muutub, tegelikkuses toimub pidev liikumine ning muutumine ja mitte ükski asi pole igavene ega kesta ajast aega arhetüüpsena. Ent nüüd sellest, et miks mina valiks kahtlemata kompassi ega mitte langetaks otsust kaardi kasuks, kui mul selleks peaks võmalus olema. Selle põhjus on selles, et põhjasuund asub ikka põhjas ning ilmakaared jäävad samaks ega muutu ajas – nad püsivad algupärase ning muutumatuna. Kompass aitab alati leida üles õige suuna, mille poole liikuda ja kuhu poole teel olla, samal ajal, kui kaardi järgi orienteeruma asudes ei pruugi me eal teada, kas seal esitatu vastab ka tegelikkusele või on see lihtsalt üks paberitükk erinevate värvide ja mitmesuguste erisuguste ja paksuste joontega.

Aga samamoodi on me elus ka igalühel väljakujunenud põhimõtted, aja jooksul klaarunud väärtused ja omaks võetud veendumused. Need on justkui kompassinõel, mis osutub tõelisele Põhjasuunale, mis juhib meid läbi elu ning aitab elada oma elu kooskõlas oma sügavaima olemusega ning tõelise sisemise minaga.

Põhimõtted on need seisukohad ja lähtealusd me elus, mis esindavad käitumisviisi, mille me oleme õigeks kiitnud ja omaks võtnud ning mis peaks esindama just seda, kuidas me mingis olukorras käituma peaksime ning mil viisil tuleks langetada otsuseid. Näiteks põhimõtteks võib olla see, et selleks, et teised sind usaldaksid, ole ise usalduvrääne või see, et jää alati oma tegudes ja käitumises ausaks ning ära püüüa oma elu rajada valele. Seda seetõttu, et valele rajatud elu, on sama, kui ehitada oma maja kuskile vesiliivale ning loota siis, et hoolega ehitatud vundament ühestki nurgast vajuma ei hakkaks, aga seda teeb ta niikuinii, varem või hiljem. Nii rohkesti kui maailmas on inimesi, on ka erinevate põhimõtete sümbioose ning kogumikke ja igaüks meist esindab just neid põhimõtteid, mida me õigeks peame ning mis tunduvad meile järgmistväärt.

Väärtused näitavad meile aga seda, millised on meie prioriteedid elus ning millises tähtsuse järjekorras oleme me enda jaoks järjestanud erinevad aluespektid ja komponendid. Väärtuses esindavad seda, mida me hindame ja väärtustame üle kõige oma eludes ning mida oleme me nõus ohverdama mingi väärtuse nimel, mis asub me väärtustehierarhias kõrgemal positsioonil. Näiteks kelle jaoks on kõrgeimaks väärtuseks perekond ning nendega koos veedetud kvaliteetaeg, kelle jaoks raha ning selle eest ostetavad materiaalsed asjad ning kellel veel mis kõik veel. Väärtused on täiesti subjektiivsed ning igale inimesele ainuomased ja see, mis asub ühe inimese väärtustepüramiidi tipus, võib teise jaoks olla alles kuskil alumisel astmikul.

Veendumused on justkui prillid, läbi mille me maailma näeme ning kuidas inimestesse suhtume. Kes on veendunud, et kõik inimesed on üdini ja läbinisti head ning usaldusväärsed, kes usub, et kõik tahavad teda petta ning valetavad talle ja proovivad seljataga käru keerata. Veendumusi on lugematul arvul ning see, kuidas me inimestesse ning end ümbritsevasse maailma oma veendumuste põhjal suhestume, määrab suuresti ära ka selle, millisena me kõike end ümbritsevat mõistme. Nii palju kui maamunal on inimesi, on ka erinevate veendumuste kogumeid ning sedavõrd ainukordselt näeb meist igaüks ka maailma ja inimesi enda ümber.

Muutuda vaid siis, kui me ei kaota selles iseennast

Nii, nüüd leiab oma lõpu eelnevas postituses alanud lugu, mis räägib muutustest, sellest, kas me neid tahame või mitte ning millal oleks õige muutuda ja millistel motiividel peaks seda tegema. Kellel jutu esimene pool veel lugemata on, kiigaku eelmist sissekannet ning viigu ennast teemaga kurssi ja jätkagu sujuvalt juba siis antud postitusega. Rõõm on näha, et mitmed inimesed on leidnud tee fänniks ning asunud fännikommuuni liikmeks. See annab indu ja innustust juurde, et edasi tegeleda blgogiga ning näitab, et see läheb paljudele korda. Ja suured südamlikud tänusoovid minu poolt paljudele inimestele, kes on andnud tagasidiet, jaganud oma arvamust ja seisukohti ning väljendanud seda, mida nad mu blogi lugedes tunnevad ning kuidas see neid puudutab. See enda hinnangu avaldamine ja deklameerimine on tänuväärt tegevus, sest annab tohutult palju, et kirjutamise ning oma loometöö avaldamisega edasi tegeleda. Aga nüüd siis jutu enda juurde ning suurema eelloota langeb eesriie, et paljastuda saaks kirjatöö teine pool.

Teine mõtisklemise ning arutlemise koht siin selle küsimuse juures, et mida me peaksime tegema siis, kui keegi soovib meilt muutust, mis on meile täiesti vastumeelne, on see, et kas see inimene on me jaoks enam tõeline kiivalt hoidmist väärt inimene. Me liigume lakkamatult oma elus edasi ning muutume, kas teadlikult seda endale teadvustades või alateadlikult ilma seda ise mõistmatagi. Aga tihti oleme me teel teises suunas ning hoopis mööda teist trajektoori kui inimene, kes me jaoks nii võrratu ja erakordne tundub. Ning üksnes seetõttu, et meie liikumine ei ole samasuunaline kui temal, ei tähenda, et me peaks temaga samale kursile kiiresti pöörama ja oma valitud tanuma orbiidile saatma. Tihti tekibki teiste vältimatu muutumisele õhutamise vajadus sellest, et teine inimene on muutunud ja seda kelleksi, kelle vari võib olla meenutab ainult seda inimest, keda tundsime. See, kelleks tema on muutunud, ei pea olema see, kes meist peaks saama. Ja sellele seisukohale jõudes, ehk ongi targem astuda samm kõrvale, mõelda viivukese ning järgmisel ristteel ära pöörata ja minna oma rada mööda edasi, jättes osakese oma minevikust selle inimese näol elutee ristmikule maha. Üksnes seetõttu, et keegi inimene, olgu ta meile kui tahes oluline, asendamatu, väärtuslik, hindamatu või mis milliseid sõnu me tema kirjeldamiseks ei kasutaks, ei ole piisav põhjus muutustes iseenda identiteedist ilmajäämiseks ja saamaks inimeseks, kelleks me ehk iial pole soovinud saada. Ning kelleks muutudes ei suuda me enam üks hetk endale seda mingi hinna eest andestada ja hakkame selle pärast endale etteheiteid tegema ja see viib meid ainult negatiivsesse emotsionaalsesse seisundisse. Kuid pole võimalik olla õnnelik, kui trööstitus, süümepiinad ja nukrameelsus täidavad me elatavaid hetki.

Kuid sellised valikud, kas muutuda või mitte, seisavad meil kõigil elus kord ees ning kui mitte pole pidanud me juba seda läbi elama ja omalnahal kogema. Tugevemad ja visamad suudavad edasi minna ilma nii mõningategi esmapilgul asendamatutena tunduvate inimestena, sest paigale jäädes tolle inimese ahvatluse rüppesse või kaasa minnes tema sooviga meid muuta, on oma hind. Ja see hind võib peituda selles, et me ainuüksi ei jää ilma tegelikust iseendast, kelle üle me määratud eneseuhkust tunneme, vaid ka selles, et me teised lähedalolijad võõranduksid meist põhjusel, et me pole enam samad inimesed, keda nad enda kõrvale kord valisid. Jah, tõesti, neist esmapilgul asendamatutest jäävad maha tühimukud, kuhu keegi teine identselt ei sobitu ega suuda seda tühikut täita sellisel kujul kui see inimene, kellest me oleme lahku löönud. Aga aeg lihvib ka kõige teravamad ja väljaulatuvamad nurgad sujuvateks kumerusteks ning aitab leida oma ellu inimesi, kes suudavad selle jäänud tühermaa me eluväljal täita ja üheskoos edasi rühkida, kui võitmatu armaada, kes toetab üksteist alati sellisena, nagu me oleme. Kuigi me ei pruugi leida koheselt võrdväärset ja sama erilist inimest, kes suudaks panna meid unustama seda inimest, kes säras kui erksaim täheke me elutaevas, leidub küllaldlaselt inimesi, kellega uusi, ühiseid mälestusi luua ja keda enda kõrvale valida. Ja selle juures on kõige erutavam ja positiivsem see, et me saame jääda iseendaks ning mitte kaotada sidet selle inimesega, kelle seltsis tuleb igal öösel magama minna ning kelle nahas igal hommikul üles tõusta.

Kui väga me ka ei sooviks olla teistele meele järele ning neile iga hinna eest meeldida erinevatel põhjustel, siis ikkagi ei tohiks tuua oma elu, iseenda rahulolu ja eneseväärikust ning –uhkust ohvriks altarile, kus mõni inimene sooviks, et me loobuks iseendast. Kõik muutused peaksid olema kooskõlas ning harmoonilises ühenduses me seesmise minaga ning algupärase olemusega ja pakkuma põhjust olla iseenda üle uhke viimsegi keharakuga. Millised muutused meid ka ees ei ootaks, peaksid need vastavuses oleme me tõelise Põhjatähega – sisemise ehtsa olemusega, mis peaks meid läbi elu juhtima ning andma alati õige suunise marsruudi valikuks, isegi kõige keerulisematel ning heitlikematel elukäänakutel ning mägiradadel. Jääge iseendaks, olge see, kes olete, sest uskuge mind, üksnes teistele meeldides, ei hakka te ealeski endale meeldima, seda juba ainuüksi põhjusel, et te ei tea, kes te enam olete. Te olete kaotanud iseenda, kuid teised on võitnud lihtsalt näitleja, kes suudab vastavalt nende soovidele kõiksugu rolle edendada, ent see on nii võlts, läbinähtav ja tehislik, et see ei köida enam inimesi, kes igatsevad taga seda inimest, keda nad tundsid.The end:)!

Muutuda vaid siis, kui me ei kaota selles iseennast

Nii, nii, nüüd siis järjekordse blogi sissekande juurde ning seekordselt mõtisklen natuke sellisel teemal kui muutused ning see, miks me peaksime seda tahtma ja enda juures armastama ning millal oleks õigem muutumistest ning enese loomu käänamisest ja pööramisest loobuda. Tihti soovitakse meilt, kui just mitte lausa ei nõuta muutumist ning seda teiste inimeste poolt. Aga üks asi on seda meilt soovida ning oodata, kuid hoopis teine küsimus on selles, kas me ise tahame seda ning oleme valmis ennast muutma. Järnevalt kooruv mõtisklus ongi sellest, et alati ei tuleks olla teistele meele järele, vaid tuleks seista enda ja oma isikupära seismise eest, maksku mis maksab. Kui selleks on vaja nii millestki või kellestki määratu olulisest ja äärmiselt kallist loobuda. Aga ilma pikema sissejuhatuseta nüüd jutusisu enda juurde ning mõnusat nautimist ning mõttetööd antud teema kallal:).Ja seda veel, et ma lisan antud loo mitmes osas üles, siis on korraga vähem lugeda ning rohkem aega antud teema üle ka ise mõelda ja leida seoseid ja paralleele oma eluga, kui neid peaks jaguma.

Kui oivaline on tunda oma elus seda sisemist õnnepahvakut, kui oled kellegi jaoks oluline ning vajalik ja seda just sellisena nagu oled. Ei ole vaja võltse teesklusi, harjutatud näitekunstimeisterlikkust ega mitmepalgeliselt kanda erinevaid maske, mille taga varjab end iga kord sootuks erinev inimene. Vaid selle asemel hoopis võime täiesti süüdimatult ning ilma hukkamõistvate etteheideteta jääda iseendaks ning kanda seda palet, mis meile on ainuomane ja iseloomulik. Meid aktsepteeritakse sellisena, milline on me ehe ja rikkumata loomus ning millisena me soovime end teistele näidata. Sellised inimesed, kes võtavad meid sellistena nagu me oleme ning ei soovi, et me muudaks enda juures midagi, mida me ise ei ihka, ega muutuks kellekski teiseks, kes me olla ei soovi, on tõeliselt erilised ning harukorsed indiviidid.

Aga mis saab tol fataalsel hetkel, kui mõni selline inimene, kelle jaoks me olime äärmiselt tähtis, justkui asendamatu ning seda autentsena – just sellisena nagu me olime kogu aeg olnud – soovib, et me muutuks. Et me teeks läbi nagu mingi valguskiirusel müstilise transformatsiooni sellest, kes me oleme ning kelle üle me ise uhkust tunneme, kellekski teiseks ning selliseks, miilisena me talle meeldiks. Tekib küsimus ning põhjalikum aruteluhetk, et mida tuleks antud olukorras teha ja kuidas oleks otstarbekaim talitada. Ilmaeksimatult õigeid ning absoluutse tõena võetavaid vastuseid on kindlasti kordades vähem, kui tõstatub sellisel puhul küsimusi. Kõige möödapääsmatuna tundub mulle küsimus, et kas tasub olla oma elus ühele ääretult olulisele inimesele meele järele ning teha läbi muutus, tundes selles vastuolu iseenda sügavaima minapildiga ning vastikust selle suhtes, kes meist saab? Või hoopis tammuda edasi mööda oma rada, astutda otsustava tähtsusega sammud ning jätta see inimene maha ristteele, kus te teed lahknevad ja kumbki lähete ise teed? Tema jääb maha kaugenema ning pilt temast hägustub iga sammuga, mälestuseks talle vaid need sobimatud ning vastuvõetamatud ambitsioonid. Ning me patseerime edasi mööda oma valitud kurssi ning sillutatud teed, kus me võime jääda iseendaks ning ei pea kellelegi meeldimiseks iseennast kaotama. Ning olla justkui pandud ultimaatumi ette, et talle meeldimiseks peaksime ilma jääma iseenda kuvandist, sellest algupärasest minapildist, mille loomise ja arendamisega oleme terve elu tegelenud. Ning endale peeglist otsa vaadates võime tõsisüdamlikult enesega rahulolu tunda ja puhtakujulist eneseudalsuse tõusu kogeda, mis kinnitab meile veelkord me valitud tee õigsust ning annab kindlust otsuse suhtes, mis käskis meil sellisest inimesest loobuda, kes ainult sooviks, et me tema pärast muutuks.
Mina usun, et tuleks minna edasi sellisena nagu me oleme ning jääda ausaks iseenda vastu ning samuti ka teiste suhtes, sest meelejärgi olles ainult ühele inimesele, ei suudaks me ealeski olla ülejäänud teiste inimeste jaoks enam see inimene, kellena me neile meeldime ning mille pärast nad meid erakordselt väärtustavad. Ainuke inimene, kes usutavasti tunneks me muutuste ning uue suunavaliku üle täit uhkust ja kompromissitut rahulolu, oleks see inimene, kes seda meilt seda metamorfoosi soovis. Nüüd võivad mõned väita, et tuleks ju oma lähedalseisjaid kuulata ja nende arvamus kõrva taha panna ning see ka ellu viia, sest nad tahavad ju meile parimat. Jah, tihti võivad teised inimesed ehk teadagi paremini seda, mida meil vaja oleks muuta ning milliseks saada, kuna seda võimaldab eemaltvaatava inimese pilk ning teistsugusest vaatenurgast pärit arvamus. Aga see on ainult kogu selle müsteeriumi üks osapool, sest me peaksime tegema oma elus just seda, mida meie tahame, mitte seda, mida teised sooviksid, et me teeks. Ainuke inimene, kellele otsavaadates peame me taluma kõiksugu kriitikat ja ka kõige hävitavamat ning kritiseerivamat vastukaja, oleme me ise. Me ei suuda olla kõigile meele järele ning kõigile meeldida, sest see, kes proovib igaühe jaoks vastuvõetav ning sobiv olla, pole seda tegelikult kellelegi. Mina olen seisukohal, et tuleks muutuda vaid selles suunas ning selles ulatuses, mis meid õnnelikuks teeb ja ma elu paremaks muudab. Ja seda ka siis, kui me elud põrkuvad me lähedaste omadega ning neist eemalduvad. Kui me püstitatud eesmärgid, seatud sihid ning loodud ambitsioonid satuvad ohtu seetõttu üksnes, et me teeme elus kannapöörde teistele meeldimiseks. Üks hetk on liiga hilja juba ehk mõistmaks, et ma küll savutasin küll selle, mida teised soovitasid mul ihata, kuid see pole absoluutselt see, mida ise oleksin soovinud. Ning siis jääb heal juhul aega enesekahetsuseks, kuid laev, millele jõuda soovisime, on juba võib olla sadamast läinud. Jätkub varsti, kuulmiseni-nägemiseni...

Läbi iseenda elukunstnikuks olemise teistele eeskujuks

Esmalt seda, et vaimupimedsepeletaja blogil on nüüd mõnda aega juba oma logo, mida võib märgata üleval paremas nurgas ning olemas ka slogan: "100 % vaimugurmee". Siinkohal suured tänud logo kujundamisel ja blogi arendamisel Marten Laurile. Aga seda ka, et kes veel fänn pole, võib julgelt liituda ning kommuuni liikmeks astuda. Vaatame palju meid kokku tuleb. Ning sedagi, et ikka jagage tagasidet ja pakkuda vastukaja ning kirjutage/joonistage sellest, mis mõtteid ja tundeid mu lood teis tekitavad ja jagage oma kogemusi. Siis saan ka ma uusi iseid ja vaimuvälgatusi ning miks mitte olla te tagasiside mõne uue jutu lätteks. Ent mõistujutt rullub edasi sealt, kus esimeses osas pooleli jäi ning saate teada, mis mõtted ning arvamused veel sellesse juttu lõimitud on. Me kõik soovime midagi, mida rohkem, mida vähem. Me kõik tahame saada kellekski ning seda, kelleks keegi saada tahab, ei saa hukka mõista, vaid tuleks toetada. Selleks, et teada saada, mida tuleb kogeda ning läbi elada, et jõuda sinna, kus me soovime ükspäev olla, tuleks katsuda tutvuda ning ennast kurssi viia võimalikult paljude nende inimeste edu- ja elulugudega, kes meile on eeskujudeks ja iidoliteks. See näitab meile suunda, aitab valmistuda selleks, mis meid võib ees oodata ning annab aimduse selleks, milline võib olla me elu, kui me välja jõuame oma unelmatepiirile. Ja ehk sinna jõudes polegi me üldse rahul sellega, mis meil on ning kes me ise oleme. Seepärast tulekski oma soovidega ettevaatlik olla ja nendega õrnalt ringi käia, et mitte ükspäev avastada, et oleme küll jõudnud mööda eluredeli pulki üles ronids tippu, aga redel oli toetatud kahjuks valele seinale. Ja nüüd loo teise poole juurde.

Vahel tuleb meil kõigil ette isekeskisolemise hetki, mil astume iseendaga keskustellu erinevatel filosoofilistel teemadel, millele pole ühtset ja ainuõiget vastust ning see miu arust kogu asja juures kõige erutavam ongi. See pakub meie kõikvõimsale vaimsusehiilgusele võimaluse lendu tõusta enneolematutesse kõrgustesse teadmisega, et meil pole õrna aimugi sellest, kus me lõpuks maandume. Kuid tihti lõpp-punkti jõudes, imestame ka ise, milleks me tegelikult võimelised oleme. Kui nüüd mõneks hetkeks vajuda mõttevälgatusse, siis mis on edu hind ning kuidas üha konkurentsitihedamas teadmusajastu maailmas edu saavutada?

Kõigile teada fakt on see, et nendest, kes muutustega kaasas ei käi, ei saa mitte paigaltammujad, vaid nad jäävad iga sekundiga maha neist, kes muutustega kaasa lähevad ja nendest parima võtavad. Mina usun, et edu hinnaks on päevast – päeva absoluutne pühendumus enesearendamisele, pidevale õppimisele ning eneseparendamisele. See on läbi lakkamatu mõtestatud tegevuse enda võimete maksimaalne ära kasutamine ja oma potensiaali realiseerimine. Vaadates enese ümber, tuleb tõdeda, et üsna palju on neid, kes mõtlevad, et edukaks saamine on midagi läbimurdelist või täiesti revolutsioonilist. See oleks justkui midagi, mis juhtuks üleöö ning milleks oleks vaja vaid veidike õnne. Tegelikult selleks, et edukaks saada, tuleb järjepidevalt ning sihikindlalt igapäevaselt enesega tööd teha. See on pidev protsess, mitte sihtpunkt, lõputu teekond, mitte lõpp-peatus. Alati on kuskilepoole edasi pürgida. On üks mõneti paradoksaalselt vaimustav mõtisklus, mis mulle meeldib ning võtab kokku lühidalt edukaks saamise teekonna: „Üleöö edukaks saamine võtab aega.“

Kõrvalseisjate jaoks võib kõik see edukaks saamine ning seda ümbritsev ju tunduda justkui saladusliku võlurikepikese viibutusena, kuid see pole seda. Kurvamaigulise alatooniga faktiks on kahjuks see, et paljudel pole piisavalt püsivust ning kehtestavat enesedistsipliini, mida läheb vaja, et jõuda oma eesmärkideni ning olla tunnistajateks oma unelmate täitumisele. See on ränkraske töö, pidev enese tagant utsitamine ning katkematu teekond, mida mööda liikumisest saab elustiil, mida need edukuse teekonda tammuvad inimesed naudivad. Nad naudivad väljakutset, nad tunnevad mõnu sellest, kes nad on ning kelleks nad saada tahavad. Ükskõik, mida nad ka eal ei saavutaks, on nende suured südamed ja suursugused hinged alati nende saavutustest ja staatusest suuremad.

Sellised inimesed on eeskujudeks. Nad annavad meist paljudele ette ideaali, mille poole püüelda ning kelle moodi tahame olla. Loodetavasti läbi mõtestatult elatud elu, oleme me ükspäev ise ühed neist, kes suudavad olla paljudele inimestele eeskujudeks ning kellel on karismaatiline aura, et suunata nende eduradade järsud käänakud imetlusväärseteks tippupürgimusteks. Paljud suursugused isiksused ning võrratud inimesed on meile andnud tähe, mille valgusekumale järgneda ning mis näitab meile suunda. Just selliseks täheks peaksime meiegi püüdma saada!