Nii, nii, nüüd siis järjekordse blogi sissekande juurde ning seekordselt mõtisklen natuke sellisel teemal kui muutused ning see, miks me peaksime seda tahtma ja enda juures armastama ning millal oleks õigem muutumistest ning enese loomu käänamisest ja pööramisest loobuda. Tihti soovitakse meilt, kui just mitte lausa ei nõuta muutumist ning seda teiste inimeste poolt. Aga üks asi on seda meilt soovida ning oodata, kuid hoopis teine küsimus on selles, kas me ise tahame seda ning oleme valmis ennast muutma. Järnevalt kooruv mõtisklus ongi sellest, et alati ei tuleks olla teistele meele järele, vaid tuleks seista enda ja oma isikupära seismise eest, maksku mis maksab. Kui selleks on vaja nii millestki või kellestki määratu olulisest ja äärmiselt kallist loobuda. Aga ilma pikema sissejuhatuseta nüüd jutusisu enda juurde ning mõnusat nautimist ning mõttetööd antud teema kallal:).Ja seda veel, et ma lisan antud loo mitmes osas üles, siis on korraga vähem lugeda ning rohkem aega antud teema üle ka ise mõelda ja leida seoseid ja paralleele oma eluga, kui neid peaks jaguma.
Mina usun, et tuleks minna edasi sellisena nagu me oleme ning jääda ausaks iseenda vastu ning samuti ka teiste suhtes, sest meelejärgi olles ainult ühele inimesele, ei suudaks me ealeski olla ülejäänud teiste inimeste jaoks enam see inimene, kellena me neile meeldime ning mille pärast nad meid erakordselt väärtustavad. Ainuke inimene, kes usutavasti tunneks me muutuste ning uue suunavaliku üle täit uhkust ja kompromissitut rahulolu, oleks see inimene, kes seda meilt seda metamorfoosi soovis. Nüüd võivad mõned väita, et tuleks ju oma lähedalseisjaid kuulata ja nende arvamus kõrva taha panna ning see ka ellu viia, sest nad tahavad ju meile parimat. Jah, tihti võivad teised inimesed ehk teadagi paremini seda, mida meil vaja oleks muuta ning milliseks saada, kuna seda võimaldab eemaltvaatava inimese pilk ning teistsugusest vaatenurgast pärit arvamus. Aga see on ainult kogu selle müsteeriumi üks osapool, sest me peaksime tegema oma elus just seda, mida meie tahame, mitte seda, mida teised sooviksid, et me teeks. Ainuke inimene, kellele otsavaadates peame me taluma kõiksugu kriitikat ja ka kõige hävitavamat ning kritiseerivamat vastukaja, oleme me ise. Me ei suuda olla kõigile meele järele ning kõigile meeldida, sest see, kes proovib igaühe jaoks vastuvõetav ning sobiv olla, pole seda tegelikult kellelegi. Mina olen seisukohal, et tuleks muutuda vaid selles suunas ning selles ulatuses, mis meid õnnelikuks teeb ja ma elu paremaks muudab. Ja seda ka siis, kui me elud põrkuvad me lähedaste omadega ning neist eemalduvad. Kui me püstitatud eesmärgid, seatud sihid ning loodud ambitsioonid satuvad ohtu seetõttu üksnes, et me teeme elus kannapöörde teistele meeldimiseks. Üks hetk on liiga hilja juba ehk mõistmaks, et ma küll savutasin küll selle, mida teised soovitasid mul ihata, kuid see pole absoluutselt see, mida ise oleksin soovinud. Ning siis jääb heal juhul aega enesekahetsuseks, kuid laev, millele jõuda soovisime, on juba võib olla sadamast läinud. Jätkub varsti, kuulmiseni-nägemiseni...
Kui oivaline on tunda oma elus seda sisemist õnnepahvakut, kui oled kellegi jaoks oluline ning vajalik ja seda just sellisena nagu oled. Ei ole vaja võltse teesklusi, harjutatud näitekunstimeisterlikkust ega mitmepalgeliselt kanda erinevaid maske, mille taga varjab end iga kord sootuks erinev inimene. Vaid selle asemel hoopis võime täiesti süüdimatult ning ilma hukkamõistvate etteheideteta jääda iseendaks ning kanda seda palet, mis meile on ainuomane ja iseloomulik. Meid aktsepteeritakse sellisena, milline on me ehe ja rikkumata loomus ning millisena me soovime end teistele näidata. Sellised inimesed, kes võtavad meid sellistena nagu me oleme ning ei soovi, et me muudaks enda juures midagi, mida me ise ei ihka, ega muutuks kellekski teiseks, kes me olla ei soovi, on tõeliselt erilised ning harukorsed indiviidid.
Aga mis saab tol fataalsel hetkel, kui mõni selline inimene, kelle jaoks me olime äärmiselt tähtis, justkui asendamatu ning seda autentsena – just sellisena nagu me olime kogu aeg olnud – soovib, et me muutuks. Et me teeks läbi nagu mingi valguskiirusel müstilise transformatsiooni sellest, kes me oleme ning kelle üle me ise uhkust tunneme, kellekski teiseks ning selliseks, miilisena me talle meeldiks. Tekib küsimus ning põhjalikum aruteluhetk, et mida tuleks antud olukorras teha ja kuidas oleks otstarbekaim talitada. Ilmaeksimatult õigeid ning absoluutse tõena võetavaid vastuseid on kindlasti kordades vähem, kui tõstatub sellisel puhul küsimusi. Kõige möödapääsmatuna tundub mulle küsimus, et kas tasub olla oma elus ühele ääretult olulisele inimesele meele järele ning teha läbi muutus, tundes selles vastuolu iseenda sügavaima minapildiga ning vastikust selle suhtes, kes meist saab? Või hoopis tammuda edasi mööda oma rada, astutda otsustava tähtsusega sammud ning jätta see inimene maha ristteele, kus te teed lahknevad ja kumbki lähete ise teed? Tema jääb maha kaugenema ning pilt temast hägustub iga sammuga, mälestuseks talle vaid need sobimatud ning vastuvõetamatud ambitsioonid. Ning me patseerime edasi mööda oma valitud kurssi ning sillutatud teed, kus me võime jääda iseendaks ning ei pea kellelegi meeldimiseks iseennast kaotama. Ning olla justkui pandud ultimaatumi ette, et talle meeldimiseks peaksime ilma jääma iseenda kuvandist, sellest algupärasest minapildist, mille loomise ja arendamisega oleme terve elu tegelenud. Ning endale peeglist otsa vaadates võime tõsisüdamlikult enesega rahulolu tunda ja puhtakujulist eneseudalsuse tõusu kogeda, mis kinnitab meile veelkord me valitud tee õigsust ning annab kindlust otsuse suhtes, mis käskis meil sellisest inimesest loobuda, kes ainult sooviks, et me tema pärast muutuks.Mina usun, et tuleks minna edasi sellisena nagu me oleme ning jääda ausaks iseenda vastu ning samuti ka teiste suhtes, sest meelejärgi olles ainult ühele inimesele, ei suudaks me ealeski olla ülejäänud teiste inimeste jaoks enam see inimene, kellena me neile meeldime ning mille pärast nad meid erakordselt väärtustavad. Ainuke inimene, kes usutavasti tunneks me muutuste ning uue suunavaliku üle täit uhkust ja kompromissitut rahulolu, oleks see inimene, kes seda meilt seda metamorfoosi soovis. Nüüd võivad mõned väita, et tuleks ju oma lähedalseisjaid kuulata ja nende arvamus kõrva taha panna ning see ka ellu viia, sest nad tahavad ju meile parimat. Jah, tihti võivad teised inimesed ehk teadagi paremini seda, mida meil vaja oleks muuta ning milliseks saada, kuna seda võimaldab eemaltvaatava inimese pilk ning teistsugusest vaatenurgast pärit arvamus. Aga see on ainult kogu selle müsteeriumi üks osapool, sest me peaksime tegema oma elus just seda, mida meie tahame, mitte seda, mida teised sooviksid, et me teeks. Ainuke inimene, kellele otsavaadates peame me taluma kõiksugu kriitikat ja ka kõige hävitavamat ning kritiseerivamat vastukaja, oleme me ise. Me ei suuda olla kõigile meele järele ning kõigile meeldida, sest see, kes proovib igaühe jaoks vastuvõetav ning sobiv olla, pole seda tegelikult kellelegi. Mina olen seisukohal, et tuleks muutuda vaid selles suunas ning selles ulatuses, mis meid õnnelikuks teeb ja ma elu paremaks muudab. Ja seda ka siis, kui me elud põrkuvad me lähedaste omadega ning neist eemalduvad. Kui me püstitatud eesmärgid, seatud sihid ning loodud ambitsioonid satuvad ohtu seetõttu üksnes, et me teeme elus kannapöörde teistele meeldimiseks. Üks hetk on liiga hilja juba ehk mõistmaks, et ma küll savutasin küll selle, mida teised soovitasid mul ihata, kuid see pole absoluutselt see, mida ise oleksin soovinud. Ning siis jääb heal juhul aega enesekahetsuseks, kuid laev, millele jõuda soovisime, on juba võib olla sadamast läinud. Jätkub varsti, kuulmiseni-nägemiseni...
No comments:
Post a Comment