Muutuda vaid siis, kui me ei kaota selles iseennast

Nii, nüüd leiab oma lõpu eelnevas postituses alanud lugu, mis räägib muutustest, sellest, kas me neid tahame või mitte ning millal oleks õige muutuda ja millistel motiividel peaks seda tegema. Kellel jutu esimene pool veel lugemata on, kiigaku eelmist sissekannet ning viigu ennast teemaga kurssi ja jätkagu sujuvalt juba siis antud postitusega. Rõõm on näha, et mitmed inimesed on leidnud tee fänniks ning asunud fännikommuuni liikmeks. See annab indu ja innustust juurde, et edasi tegeleda blgogiga ning näitab, et see läheb paljudele korda. Ja suured südamlikud tänusoovid minu poolt paljudele inimestele, kes on andnud tagasidiet, jaganud oma arvamust ja seisukohti ning väljendanud seda, mida nad mu blogi lugedes tunnevad ning kuidas see neid puudutab. See enda hinnangu avaldamine ja deklameerimine on tänuväärt tegevus, sest annab tohutult palju, et kirjutamise ning oma loometöö avaldamisega edasi tegeleda. Aga nüüd siis jutu enda juurde ning suurema eelloota langeb eesriie, et paljastuda saaks kirjatöö teine pool.

Teine mõtisklemise ning arutlemise koht siin selle küsimuse juures, et mida me peaksime tegema siis, kui keegi soovib meilt muutust, mis on meile täiesti vastumeelne, on see, et kas see inimene on me jaoks enam tõeline kiivalt hoidmist väärt inimene. Me liigume lakkamatult oma elus edasi ning muutume, kas teadlikult seda endale teadvustades või alateadlikult ilma seda ise mõistmatagi. Aga tihti oleme me teel teises suunas ning hoopis mööda teist trajektoori kui inimene, kes me jaoks nii võrratu ja erakordne tundub. Ning üksnes seetõttu, et meie liikumine ei ole samasuunaline kui temal, ei tähenda, et me peaks temaga samale kursile kiiresti pöörama ja oma valitud tanuma orbiidile saatma. Tihti tekibki teiste vältimatu muutumisele õhutamise vajadus sellest, et teine inimene on muutunud ja seda kelleksi, kelle vari võib olla meenutab ainult seda inimest, keda tundsime. See, kelleks tema on muutunud, ei pea olema see, kes meist peaks saama. Ja sellele seisukohale jõudes, ehk ongi targem astuda samm kõrvale, mõelda viivukese ning järgmisel ristteel ära pöörata ja minna oma rada mööda edasi, jättes osakese oma minevikust selle inimese näol elutee ristmikule maha. Üksnes seetõttu, et keegi inimene, olgu ta meile kui tahes oluline, asendamatu, väärtuslik, hindamatu või mis milliseid sõnu me tema kirjeldamiseks ei kasutaks, ei ole piisav põhjus muutustes iseenda identiteedist ilmajäämiseks ja saamaks inimeseks, kelleks me ehk iial pole soovinud saada. Ning kelleks muutudes ei suuda me enam üks hetk endale seda mingi hinna eest andestada ja hakkame selle pärast endale etteheiteid tegema ja see viib meid ainult negatiivsesse emotsionaalsesse seisundisse. Kuid pole võimalik olla õnnelik, kui trööstitus, süümepiinad ja nukrameelsus täidavad me elatavaid hetki.

Kuid sellised valikud, kas muutuda või mitte, seisavad meil kõigil elus kord ees ning kui mitte pole pidanud me juba seda läbi elama ja omalnahal kogema. Tugevemad ja visamad suudavad edasi minna ilma nii mõningategi esmapilgul asendamatutena tunduvate inimestena, sest paigale jäädes tolle inimese ahvatluse rüppesse või kaasa minnes tema sooviga meid muuta, on oma hind. Ja see hind võib peituda selles, et me ainuüksi ei jää ilma tegelikust iseendast, kelle üle me määratud eneseuhkust tunneme, vaid ka selles, et me teised lähedalolijad võõranduksid meist põhjusel, et me pole enam samad inimesed, keda nad enda kõrvale kord valisid. Jah, tõesti, neist esmapilgul asendamatutest jäävad maha tühimukud, kuhu keegi teine identselt ei sobitu ega suuda seda tühikut täita sellisel kujul kui see inimene, kellest me oleme lahku löönud. Aga aeg lihvib ka kõige teravamad ja väljaulatuvamad nurgad sujuvateks kumerusteks ning aitab leida oma ellu inimesi, kes suudavad selle jäänud tühermaa me eluväljal täita ja üheskoos edasi rühkida, kui võitmatu armaada, kes toetab üksteist alati sellisena, nagu me oleme. Kuigi me ei pruugi leida koheselt võrdväärset ja sama erilist inimest, kes suudaks panna meid unustama seda inimest, kes säras kui erksaim täheke me elutaevas, leidub küllaldlaselt inimesi, kellega uusi, ühiseid mälestusi luua ja keda enda kõrvale valida. Ja selle juures on kõige erutavam ja positiivsem see, et me saame jääda iseendaks ning mitte kaotada sidet selle inimesega, kelle seltsis tuleb igal öösel magama minna ning kelle nahas igal hommikul üles tõusta.

Kui väga me ka ei sooviks olla teistele meele järele ning neile iga hinna eest meeldida erinevatel põhjustel, siis ikkagi ei tohiks tuua oma elu, iseenda rahulolu ja eneseväärikust ning –uhkust ohvriks altarile, kus mõni inimene sooviks, et me loobuks iseendast. Kõik muutused peaksid olema kooskõlas ning harmoonilises ühenduses me seesmise minaga ning algupärase olemusega ja pakkuma põhjust olla iseenda üle uhke viimsegi keharakuga. Millised muutused meid ka ees ei ootaks, peaksid need vastavuses oleme me tõelise Põhjatähega – sisemise ehtsa olemusega, mis peaks meid läbi elu juhtima ning andma alati õige suunise marsruudi valikuks, isegi kõige keerulisematel ning heitlikematel elukäänakutel ning mägiradadel. Jääge iseendaks, olge see, kes olete, sest uskuge mind, üksnes teistele meeldides, ei hakka te ealeski endale meeldima, seda juba ainuüksi põhjusel, et te ei tea, kes te enam olete. Te olete kaotanud iseenda, kuid teised on võitnud lihtsalt näitleja, kes suudab vastavalt nende soovidele kõiksugu rolle edendada, ent see on nii võlts, läbinähtav ja tehislik, et see ei köida enam inimesi, kes igatsevad taga seda inimest, keda nad tundsid.The end:)!