Erilisest inimesest tähtsusetuks tähekombinatsiooniks

Kõigepealt seda, et Facebookis olemas ka nüüd fännikomuun, kel soovi, liituge mu profiililt. Aga oma loomingu kullavaramus ringi tuuseldades leidsin ühe mõtiskluse, mis on kirjutatud nii mõnedki head ajad tagasi juba. Kuid mitte see pole oluline ja esmatähtsis. Kõige tähtsam kogu selle loo juures, mis allpool lahti rulluma hakkab, on selle sisu ja mõte. Lisan selle jutu järjekordselt kahes osas, et saaksite esimesest osast ülevaate ning mõtisklesite selles peituva üle ning pöörduksite tagasi juba lähiajal teist osa lugema ning näete, kuidas kõik lõpeb. Loodetavasti rikastab ja küllastab te vahepealne võimalus siit leitud mõtete ning oma nägemusega sellest teemast koos olla ja jõuda sügavama mõistmiseni. Usun, et teemat pole vaja tutvustada, sest me kõik puutume kokku iga päev oma lähedaste inimestega ning adume, mida tähendab iga selline inimene meie jaoks. Seepärast tasukski neid hoida, seni kuni on selleks veel võimalus ja katsuda mitte lahti lasta neist, kes väärivad hoidmist! Kuid vahel on vaja ka lahti lasta ja eemalduda, et sirutada välja käsi uuesti ning hoida sellega inimest, kes on me hoole vääriline ja oskab seda hinnata. Aga nüüd loo enda juurde:).

Paljud meist on pidanud oma elus tundma, kuidas mõnest erilisest, meie jaoks vägagi tähendusrikast olemust omavast inimesest, saab lihtsalt üks nimi meie kontaktide nimekirjas. Nagu Dagö laulu sõnad seda väljendavad: „Mitte võõrad küll, kuid tuttavad veel ainult...” Tolle inimese nimest saab ühtäkki lihtsalt tähtsusetu tähekombinatsioon, mis meie jaoks ei tähenda enam midagi, kuigi eelnevalt oli juba lihtsalt ta nime kuulmine olnud me jõu- ja õnnejoovastuse allikaks. Miks kaovad me eludest inimesed, kellega me uskusime elulõpuni seotud olevat ning keda pidasime oma tugitaladeks, millele rasketel hetkedel toetuda? Kas osake elu mõttest ei peaks olema üksteisele toe pakkumine ja enda kõrvale inimeste leidmine, kes annavad meie elule mõtte, kelle nimel tasub elada ja kes panevad meid täisväärtuslikumalt elama? Kindlasti peaks oleme see iga inimese üks kreedodest elus, kuid selle küsimusele on märksa lihtsam vastata, kui selle vastuse järgi elada. Kahjuks küll.

Aeginäinud ning ajahammasratastele vastu pidanud tõde on see, et inimesed muutuvad oma sõprade nägu ning kasvavad nendega kokku, ja ühes sellega põimuvad nende elud omavahel niivõrd tihedalt, et vahel on raske piiri tõmmata enda elu ja teiste elude vahele. Kuid aga mis saab siis, kui üks hetk pole meil enam inimest, kes oli osake meist, pole enam tolle sõbra elu, mis oli osake meie värvilisest ja toretsevast elust koos oma valude ning rõõmudega? Ja ühtäkki, nagu ootamatu saatuse marssalikepikese viibutusel, on me elust välja lõigatud inimene, kes varem iga me päeva kirgastas.

Ei ole olemas imeretsepti, pole veel leiutatud raudkindlat strateegiat ega igavese õnne valemit, ent on olemas üks praktiline ja tulutoov tegevus, mis aitab meid selle küsimuse lahendamisel ning selleks on inimestega tihedalt lävimine ja rääkimine. Rääkimine ja probleemide üle arutlemine seni, kuni on olemas lahendus. Üks asi on elada lahendamata probleemidega, kuid hoopis teine on elada rahulikku ja õndsat elu tänu sellele, et see konflikt või arusaamatus tolle inimesega on leidnud lahenduse, mis tagab hingerahu ja vastuvõetavuse mõlemale osapoolele. Jätkub....Kohtumiseni!