Erilisest inimesest tähtsusetuks tähekombinatsiooniks

Nüüd muutsin lihtsamaks ka blogist otse fänniks liitumise, et enam ei peaks seda tülikamal ja aeganõudvamal viisil tegema. Eks pidevalt katsun täiustada ja edasi arendada blogi ning muuta seda paremaks ja huvitavamaks. Aga nüüd siis lisandub sissekannetesse ka eelmises postituses alguse saanud jutu järg ning üks lugulaul saab järjekordse lõpu. Loodetavasti leiate siit kirjatüki teisest poolest midagi kasulikku, põnevat ja kasulikku mõtlemisainest edaspidiseks. Viimastel päevadel olen ise ka mõelnud ning jõudnud järeldusele, et me elus on ikka ilmama tähtsaid ning olulise tähendusega inimesi, kuid kahjuks on nendega vahel ka just kõige raskem. Ent milline poleks ka nende suhete eest makstav hind, on sellest tulenev kasu väärt kõiki pingutusi ning ponnistusi. Aga nüüd enam pikema sissejuhatuseta lõpuks jutu enda juurde.

Elus on suurim argus see, kui me teame, mis on õige, kuid ei tee seda, sest meid hoiavad tagasi hirm, teadmatus ja ebakindlus. Mina olen olnud nõrk ja jätnud tegemata asju, mida olen pidanud õigeks, kuna olen lasknud hirmul end tagasi hoida ning kindlasti on sama tundnud ka paljud teist, kui mitte kõik. Mul on sellest kahju, et selliseid vigu on ette tulnud, ent need eksimused karastavad ning õpetavad elama, sest oma kogemustest õpime kõige paremini. Kuid me ei ela piisavalt kaua, et ise kõiki vigu teha, seega peame olema valmis ka teiste õppetundidest õppima. Suurim risk elus, mille me võtame, on see, et me ei riski mitte millegagi, sest me üleväärtustame tihti seda, mis meil hetkel olemas on ning alatähtsustame seda, mida julge pealehakkamisega saavutada võiksime. Arvamus, et kui me endale kõrgeid sihte ei sea, ei ole võimalik läbi kukkuda, on läbinisti vale, kuna me jääme igaveseks saavutama ainult keskpäraseid ega löö ealeski tõeliselt eredalt särama ega tõuse esiplaanile. Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest – see on küll ehk mõneti juba klišeeks muutunud tsitaat, kuid samas läbib seda lauset igas silbis puhas tõetruudus.

Keegi meist pole täiuslik, mitte keegi meist ei ela oma elu ilmeksimatult, ei ükski inimene, kes elab võttes riske, mida me muidugi kõik teeme, ei ole võimeline elama laitmatult. Igaüks meist vajab ja ihkab meeldivaid ning rõõmupakkuvaid suhteid oma lähedastega. Nende inimestega koosoldud aeg on kui kordumatud hetked, mida ei vahetaks ka kogu maailma rikkuse vastu, sest need ühised viivud on hindamatu väärtusega. Ja selliseid hetki tuleb meil päevast päeva ette, kui meil oleks vaid silmi, et seda näha, südant, et neid kuulda ja suur üllas hing, mis need hetked endasse talletaks. Ükskõik, kui suurt vaeva ei nõuaks ka täisväärtuslike, usaldatavate, hoolivate ning üksteist toetavate suhete loomine ja nende hoidmine teiste inimestega, peame olema nõus selle nimel pingutama, sest ei ole võimalik olla südamepõhjani õnnelik, kui meil pole inimesi, kellega seda jagada.

Kordumatud hetked, unustamatud mälestused, ajatud kujutluspildid meie meeltes kõigist koos läbi elatud momentidest, mis küll kestsid ehk vaid mõne hetke, ent neid meenutades tunduvad need sama ehedad ja head veel aastaid pärast nende toimumist – just see, inimesed, paneb elama ning nende hetkede ja inimeste nimel tasub elada. Hoidke neid inimesi, talletage nendega ühised mälestused sügavaimasse hingesoppi ning reserveerige neile eriline koht oma armastusväärses südames.