Läbi iseenda elukunstnikuks olemise teistele eeskujuks

Tuhnisin ja tuhlasin oma loometöö aardekirstus järjekordselt ringi ning leidsin ühe jutu, mis tasuks siis üles riputada ning Teile lugemiseks pakkuda. Eks me kõik soovi kuhugi välja jõuda elus, mõned meist teavad täpselt kuhu, teised pealiskaudselt üksnes aimavad suunda ning kolmandada ehk pole sellele veel mõelnudki või leidnud seda, mis neid tiivustaks ja kannustaks. Alljärgnevalt rulluv lugu räägibki natuke edust, elukulgemisest, ootustest, püstitatud eesmärkidest ning sellest, mida on vaja, et jõuda kuskile, saada kellekski ning sellest, et me peaksime saama läbi iseenda õigesti elatud elu teistele eeskujudeks. Aga nüüd edasise pikema proloogita loo enda juurde.

Rohkesti on inimesi, kes usuvad imedesse selle asemel, et uskuda iseendasse, oma piiritusse võimekusse ja võimalusse muuta iseenda ning seeläbi ka paljude teiste elu. Kohutavalt palju leidub neid inimesi, kes ei julge võtta vastutust oma elu eest enda kanda. Selle asemel nad lihtsalt pikisilmi ootavad revolutsioonilist läbimurret edu suunas justkui eikusagilt, mis peaks neile taevamannana sülle sadama. Samal ajal ise salajasi sisimas endale korrutades ja sisendades, et küll saatusesulemees kirjutab mulle ühe hiilgama vaimustava ning rõõmust ja küllusest pakatava stsenaariumi. Kahjuks jääbki see kurbmänguliseks ootuseks, mis enamikel sellistel inimestel ei täitu. Reaalsus on nende jaoks masendavalt trööstitu ja täis hirmkibedaid pettumustvalmistavaid hetki. See on nende jaoks psühholoogiliselt, hingeliselt ja vaimselt talumatu. See ületab nende igasuguse vastupanuläve, mis viib nad läbipõlemise ja kurnatuseni ning enesega rahulolematuseni.

Nende argipäev möödub täis masendavaid hetki, stressitekitavaid olukordi, valusaid fakte, millele neil pole julgust silma vaadata ning alusetuid süüdistusi, et kõik teised on nende ebaõnnestumistes süüdi peale nende iseenda. Alati on kõige lihtsam süüdistada teisi ning otsida süüdlasi kõikide teiste hulgast peale inimese, kellele me peegli ees seistes peame otsa vaatama. Me ei suuda kontrollida kellegi teise mõtteid. Meil pole võimu kontrollida teiste tegusid ja käitumist. Keegi meist ei suuda juhtida teiste inimeste emotsioone ning tundeid. Ainuke inimene, kelle üle meil kõigil kontroll on, oleme me ise. Meie käes on täielik vastutus oma elu eest ning ühtlasi ka ülim kohutus juhtida oma elukulgu selliselt, et leida enda jaoks see õige teerada, mis viib meid edukursile.

Ükski tuul ei saagi puhuda õigest suunast ning aidata meil õigesse sadamasse purjetada, kui me ei tea, kuhu me teel oleme. Kui ma küsiks praegu Teie käest, kuhu te teel olete ning millised on teie elu kõige ihaldatumad eesmärgid, siis paljud jääks teist selle vastuse mulle võlgu. Paratamatuseks on saanud see, et üleliia palju inimesi kulutab suurema osa nädalast nädalavahetuse planeerimisele, kui oma elu korraldamisele ning oma sihtide suunas teadlikule liikumisele. Meist paljud muretsevad hinge valusaks selle pärast, et milliseid plaane suveks teha ning kuhu kaugete merede ja maade taha reisida ning kuidas see võimalikuks võiks saada. Aga vähe on neid, kes sama palju aega, kui nad kulutavad suvepuhkuse planeerimisele, kulutaks ka oma elu kujundamisele ning selle selliseks loomisele, millisena me süda sees kirvendades seda näha sooviks.

Me ise oleme oma elukunstnikud ning meie elu on lõuend, kuhu iga elatud hetkega tõmbame ühe pintslitõmbe, mida ei saa olematuks teha ega teistsuguseks muuta. Ainult meie otsustamispädevuses on see, milliseid värve me kasutame, milliseid mustreid ning elupilte me sinna maalime. Kunstipärane meisterlikkus ning elumaali ekstravagantsus seisneb selles, kui väga me oleme nõus pühenduma sellele, et saada pidevalt paremaks – lausa parimaks elukunstnikuks, kelle suurimaks šedöövriks on õigesti elatud elu.

Enamus meie hulgast rahuldub keskpärasusega, sest see on lihtne viis vegeteerides läbi elu triivida, ilma et keegi meilt üleootuste palju ootaks ning meile ületamatuid eesmärke seaks. Kuid inimesed, me oleme võimelised palju enamaks ning meie kõigi käes on kogu universumi kõige võimsam relv – meie piiritu potensiaaliga mõistus. Igaüks meist ei tohiks leppida vähemaga, kui see parim, milleks me võimelised oleme. Ma usun, et iga inimene peaks proovima jõuda kogu aeg oma võimete piirile lähemale ning edasipürgivalt kompima, et kas need piirid üldse ongi olemas? Mina usun, et ainsateks piirideks ning takistusteks, mis pärsivad meie edasiliikumist, on meie enda puudulikud mõtted, mis hoiavad meid tagasi edasiliikumast. Me kõik võime saavutada oma salaunelmad ja südameihalused, kui vaid oleme nõus pühenduma täielikult täiuse taotlemisele alal, mille suhtes me tunneme kirge ja ületamatut pühendumust. Täiuslikkust pole olemas ning selleni polegi võimalik jõuda, kuid selle poole pürgimine peaks ikkagi oleme igaühele väljakutset pakkuvaks kohustuseks, kuna see annab me elule mõtte ning tegudele sihi ja pürgimustele suuna. Jätkub...Teine osa varsti tulekul!