Läbi iseenda elukunstnikuks olemise teistele eeskujuks

Esmalt seda, et vaimupimedsepeletaja blogil on nüüd mõnda aega juba oma logo, mida võib märgata üleval paremas nurgas ning olemas ka slogan: "100 % vaimugurmee". Siinkohal suured tänud logo kujundamisel ja blogi arendamisel Marten Laurile. Aga seda ka, et kes veel fänn pole, võib julgelt liituda ning kommuuni liikmeks astuda. Vaatame palju meid kokku tuleb. Ning sedagi, et ikka jagage tagasidet ja pakkuda vastukaja ning kirjutage/joonistage sellest, mis mõtteid ja tundeid mu lood teis tekitavad ja jagage oma kogemusi. Siis saan ka ma uusi iseid ja vaimuvälgatusi ning miks mitte olla te tagasiside mõne uue jutu lätteks. Ent mõistujutt rullub edasi sealt, kus esimeses osas pooleli jäi ning saate teada, mis mõtted ning arvamused veel sellesse juttu lõimitud on. Me kõik soovime midagi, mida rohkem, mida vähem. Me kõik tahame saada kellekski ning seda, kelleks keegi saada tahab, ei saa hukka mõista, vaid tuleks toetada. Selleks, et teada saada, mida tuleb kogeda ning läbi elada, et jõuda sinna, kus me soovime ükspäev olla, tuleks katsuda tutvuda ning ennast kurssi viia võimalikult paljude nende inimeste edu- ja elulugudega, kes meile on eeskujudeks ja iidoliteks. See näitab meile suunda, aitab valmistuda selleks, mis meid võib ees oodata ning annab aimduse selleks, milline võib olla me elu, kui me välja jõuame oma unelmatepiirile. Ja ehk sinna jõudes polegi me üldse rahul sellega, mis meil on ning kes me ise oleme. Seepärast tulekski oma soovidega ettevaatlik olla ja nendega õrnalt ringi käia, et mitte ükspäev avastada, et oleme küll jõudnud mööda eluredeli pulki üles ronids tippu, aga redel oli toetatud kahjuks valele seinale. Ja nüüd loo teise poole juurde.

Vahel tuleb meil kõigil ette isekeskisolemise hetki, mil astume iseendaga keskustellu erinevatel filosoofilistel teemadel, millele pole ühtset ja ainuõiget vastust ning see miu arust kogu asja juures kõige erutavam ongi. See pakub meie kõikvõimsale vaimsusehiilgusele võimaluse lendu tõusta enneolematutesse kõrgustesse teadmisega, et meil pole õrna aimugi sellest, kus me lõpuks maandume. Kuid tihti lõpp-punkti jõudes, imestame ka ise, milleks me tegelikult võimelised oleme. Kui nüüd mõneks hetkeks vajuda mõttevälgatusse, siis mis on edu hind ning kuidas üha konkurentsitihedamas teadmusajastu maailmas edu saavutada?

Kõigile teada fakt on see, et nendest, kes muutustega kaasas ei käi, ei saa mitte paigaltammujad, vaid nad jäävad iga sekundiga maha neist, kes muutustega kaasa lähevad ja nendest parima võtavad. Mina usun, et edu hinnaks on päevast – päeva absoluutne pühendumus enesearendamisele, pidevale õppimisele ning eneseparendamisele. See on läbi lakkamatu mõtestatud tegevuse enda võimete maksimaalne ära kasutamine ja oma potensiaali realiseerimine. Vaadates enese ümber, tuleb tõdeda, et üsna palju on neid, kes mõtlevad, et edukaks saamine on midagi läbimurdelist või täiesti revolutsioonilist. See oleks justkui midagi, mis juhtuks üleöö ning milleks oleks vaja vaid veidike õnne. Tegelikult selleks, et edukaks saada, tuleb järjepidevalt ning sihikindlalt igapäevaselt enesega tööd teha. See on pidev protsess, mitte sihtpunkt, lõputu teekond, mitte lõpp-peatus. Alati on kuskilepoole edasi pürgida. On üks mõneti paradoksaalselt vaimustav mõtisklus, mis mulle meeldib ning võtab kokku lühidalt edukaks saamise teekonna: „Üleöö edukaks saamine võtab aega.“

Kõrvalseisjate jaoks võib kõik see edukaks saamine ning seda ümbritsev ju tunduda justkui saladusliku võlurikepikese viibutusena, kuid see pole seda. Kurvamaigulise alatooniga faktiks on kahjuks see, et paljudel pole piisavalt püsivust ning kehtestavat enesedistsipliini, mida läheb vaja, et jõuda oma eesmärkideni ning olla tunnistajateks oma unelmate täitumisele. See on ränkraske töö, pidev enese tagant utsitamine ning katkematu teekond, mida mööda liikumisest saab elustiil, mida need edukuse teekonda tammuvad inimesed naudivad. Nad naudivad väljakutset, nad tunnevad mõnu sellest, kes nad on ning kelleks nad saada tahavad. Ükskõik, mida nad ka eal ei saavutaks, on nende suured südamed ja suursugused hinged alati nende saavutustest ja staatusest suuremad.

Sellised inimesed on eeskujudeks. Nad annavad meist paljudele ette ideaali, mille poole püüelda ning kelle moodi tahame olla. Loodetavasti läbi mõtestatult elatud elu, oleme me ükspäev ise ühed neist, kes suudavad olla paljudele inimestele eeskujudeks ning kellel on karismaatiline aura, et suunata nende eduradade järsud käänakud imetlusväärseteks tippupürgimusteks. Paljud suursugused isiksused ning võrratud inimesed on meile andnud tähe, mille valgusekumale järgneda ning mis näitab meile suunda. Just selliseks täheks peaksime meiegi püüdma saada!